Teooria Kuu tekke kohta ei pea paika
Kuu veetleb nii luuletajaid kui teadlasi. Kuid isegi astronoomid ei tea täpselt, kuidas Maa kaaslane tekkis.  Suur osa teadlastest pooldab teooriat, mida tuntakse hiiglasliku kokkupõrke hüpoteesina.  Arvatakse, et noor Maa põrkas kokku planeediga Theia, mis oli sama suur kui Marss. Kokkupõrkel vabanes suur hulk kuuma magmat, see lendas orbiidile ning moodustus tardudes Kuu.  Füüsikud arvestavad, et  40 protsenti Kuule alguse pannud magmast pidi pärinema Theialt. Ainult nii oli kokkupõrge füüsikaseadustega kooskõlas. Paraku kinnitavad kõik seni tehtud Kuu pinnaseproovide analüüsid, et hapniku isotoopide vahekord Kuul on täpselt samasugune kui maistes kivimites.  Kui suur osa Kuust peaks pärinema Theia magmast, mille koostis oli suure tõenäosusega Maast erinev, siis miks ei suuda keemikud leida erinevusi Kuu ja Maa koostises? Võimalik, et orbiidile lennanud magma puutus enne tardumist kokku Maa atmosfäärist pärinevate gaasidega ja hapniku isotoopide vahekord ühtlustus. Seepärast tasub hapniku asemel uurida metallide sisaldust Kuul ja Maal. Sellist lähenemist kasutaski Chicago ülikooli teadlane Junjun Zhang. Ta analüüsis titaani isotoopide vahekorda Maa ja Kuu pinnaseproovides. Selgus, et ka titaanisisalduse poolest on Maa ja Kuu täpselt ühesugused. Zhangi sõnul on raske ette kujutada, et tekkiv Kuu oleks võinud osa titaanist saada Maalt, sest selle aine sulamistemperatuur on väga kõrge.  "Hapnik võib kuumuses lenduda ning tekkiva Kuu hapnikuisotoobid võisid tõesti pärineda Maalt. Kuid titaani puhul on see vähe tõenäoline," selgitas ta. Astrofüüsikud jätkavad peamurdmist, et selgitada, kuidas Kuu tekkis. Kui kokkupõrketeooria tõesti kõrvale heidetakse, on üheks võimalikuks selgituseks Kuu tekkimine Maa küljest eraldunud tükist. Mingi mööduv keha võis panna meie planeedi nii kiiresti pöörlema, et sellest eraldus tükk, millest hiljem sai Kuu.  See selgitaks, miks Kuu keemiline koostis tundub olevat Maa omaga täiesti ühesugune. Kuid füüsikute jaoks jääb arusaamatuks, kuidas pöörlemine aeglustus. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
