Kuhu konnad kevadel rändavad?
Esimeste soojade ilmadega ilmuvad justkui eikusagilt välja konnad, kärnkonnad ja vesilikud. Peatselt on  tiigid ja kraavid täis innukat krooksumist ja vesilike pulmatantsu.  Kahepaiksed  vesilikud, konnad ja kärnkonnad on kõigusoojased loomad. Talveks poevad nad külma eest peitu veekogude põhja, kaevavad end maapinna sisse või otsivad endale sobiva uru või koguni keldri.  Kevadine soojus annab loomakestele märku, et on käes aasta kõige tähtsam aeg ning peab kibekiiresti  pulmi pidama. Kahepaiksete pulmapidu peetakse vees, sest muidu kuivavad nende õhukesed munakestad ära ning väikesed konnad ja vesilikud jäävad tulemata. Seepärast võibki märtsi lõpus ja aprilli alguses näha  suurt konnaväge liikumas lompide, kraavide ja üleujutusalade poole. Paljud liigid on väga paigatruud ja sigivad aastast aastasse samas veekogus.  Konnaränne on eriline  Kahepaiksed läbivad väiksemaid vahemaid kui teised loomad. Vesilikud rändavad keskmiselt poole ja konnad-kärnkonnad pooleteise kilomeetri kaugusele. Eestis tavaline harilik kärnkonn läbib kevadisel rändel kuni 3 kilomeetrit.  Tõelisteks vandersellideks on veekonn ja tiigikonn, kelle rännaku pikkus võib olla isegi 15 kilomeetrit. Tuhandete kilomeetrite taha lendavate lindudele jäävad alla ka kõige rännuhimulisemad konnad. Kiirused on konnarändel üsna mõõdukad. Öö jooksul läbitakse ligikaudu viissada meetrit. Paljudel liikidel leiavad paarid teineteist juba enne tiiki jõudmist. Siis muudab kallistav kaasa emaslooma liikumiskiiruse veelgi aeglasemaks. Isase embus on vajalik, see paneb emase konna hormoonid tööle ja munarakud küpsema.  Kahepaiksete rändekiirus sõltub ilmastikust. Massilise rände päästab valla soojus ja niiskus. Järsk jahenemine paneb loomad tarduma ja katkestab  liikumise. Rännulembus sõltub nii konna liigist kui ka vanusest ja soost. Näiteks rohukonnade isasloomad on kodulembesemad ega rända nii kaugele kui emased.  Harilike kärnkonnade isased aga võivad kevadel hakata liikuma emastest varem, et tiigis esimesena kohal olla. Uitama ja maailma avastama lähevad eelkõige noored, esmakordselt sigivad kahepaiksed. Paljudel liikidel on isased pisemad kui emased, sel juhul läbib väiksem sugupool rändel lühemaid vahemaid.  Kus on konna kompass?  Liigid, kes peavad pulmi oma sünnikohas, suudavad selle veekogu üles leida ka aastate pärast ja isegi siis, kui see on kinni aetud või ära kuivanud. Orienteerumiseks kasutavad kahepaiksed mitut meelt. See on liigiti väga erinev. Pikki rännakuid ette võtvate kahepaiksete jaoks on oluline haistmine. Paljud vesilikud ja kärnkonnad ei saa orienteerumisega hakkama, kui nende haistenärvid on kahjustatud. Koduse veekogu lõhna õpivad kahepaiksed ära juba kullesena. Paljud konnad leiavad tee nägemise abil. Nad kasutavad nii maamärke, milleks võivad olla kivid ja rohututid kui ka päikese ja tähtede abi. Valgust tajuvad kahepaiksed silmadega ja vaheajus asuva käbikeha valgustundlike rakkude abil. Kahepaiksed tajuvad ka Maa magnetvälja. Konnad võivad orienteeruda liigikaaslaste häälitsuste abil. Tavaliselt ei kuuldu krooksumine kaugemale kui sadakond meetrit, kuid siin on erandeid.  Kõre ehk juttselg-kärnkonna häälitsus on kuulda isegi kilomeetri taha. Emased kõred leiavadki sigimisveekogu üles laulvaid isasloomi kuulates. Seevastu isaskõred kasutavad veekoguni jõudmiseks nii haistmise, nägemise kui magnetvälja abi.
