Truudusetus on geenides
Kas petmine on emastele kasulik? Isaste truudusetust on kerge selgitada. Suurema arvu partneritega saavad nad rohkem järglasi. Emaste sigimisvõimalused on piiratud, kuid sellest hoolimata kipuvad ka nemad kaaslasi petma. Evolutsioonibioloogid pakuvad selgutuseks, et suurem arv partnereid lubab saada geneetiliselt mitmekesiseid ja tugevaid järglasi, mis tähendab suuremat arvu lapselapsi. Kuid see oletus ei pruugi paika pidada, näitasid Šotimaa Aberdeeni ülikooli teadlased. Tavapäraselt on bioloogid monogaamsete liikide puhul võrrelnud truudusetute emaste järeltulijaid ning üritanud aru saada, kas erinevate isastega saadud poegade kehasuurus ja eluea pikkus on erinevad.  Aberdeeni bioloogi Jane Reidi huvitas suhteväliste järeltulijate viljakus. Ta uuris Kanadas Mandarte saarel elavaid laulusidrikuid. Need väikesed varblase moodi linnud on monogaamsed. Isased ja emased toidavad koos poegi ja kaitsevad pesa. Kuid ka sidrikute truudus pole raudkindel. Vereproovid näitasid, et 28 protsendi sidrikupoegade isaks polnud see lind, kes nad üles kasvatas. Reid uuris kolme linnupoegade põlvkonda, kus oli üle 2300 isendi. Selgus, et sohipoegadel oli vähem järeltulijaid. Truude paaride järeltulijad olid seega edukamad. Ökolooge muudab ettevaatlikuks see, et uuritud linnuasurkond elas saarel. Väikesed isoleeritud populatsioonid kipuvad olema erandlikud. Seega on emaste truudust vaja uurida veel nii suuremates sidrikuasurkondades kui ka teistel liikidel. Igatahes pole Mandarte emastel sidrikutel paarilise petmisest kasu. Miks nad seda ikkagi teevad? Üks võimalik selgitus on see, et emaste truudusetus käib kaasas isaste omaga. Kui isased üle aisa löövad, hakkavad ka emased seda tegema.  Lisaks võib käitumismuster päranduda isadelt nende tütardele. Isase võivad paljude emastega paarituma panna kindlad geenid. Need pärandatakse edasi nii mees- kui naissoost järeltulijatele, kuid tütardele ei anna need mingeid eeliseid. Uurimus ilmus ajakirjas The American Naturalist.
