Kuidas kala soola talub?
Kui olete söönud liiga palju soolast, tekib janu. Kui liigselt vett juua, tahaks soolast suutäit. Samad mured on siiakaladel, kes elavad soolases meres või magedas jões. Jõekalu kimbutab soolapuudus. Merekalade puhul on pilt sootuks teine: nemad peavad tulema toime liigsoolsuse ja vedelikupuudusega. Osmoregulatsioon, ehk organismi võime hoida soolade ja vee tasakaalu normis on keeruline protsess, milles mängivad rolli paljud geenid. Kuidas see kõik toimub, pole  sugugi selge. Kahe aasta eest kohtusid Tartus Spioros Papakostas, kes uurib Turu Ülikoolis kalade geneetikat ja füsioloogiat ning Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis valke uuriv Lauri Peil, kes vedas kvantitatiivse proteoomika kursust. Kui genoomika uurib geene, siis proteoomika vaatleb valke, mida geenide põhjal  toodetakse. Sealt sai alguse koostöö, mille esimeseks tulemuseks on äsja ajakirjas Molecular Ecology ilmunud artikkel. Uudne lähenemine ja moodne aparatuur võimaldasid kokku panna suure tervikpildi, mis näitas, kui erinev on magevee- ja merekalade reaktsioon soolsusele. Esmalt tegid Turu Ülikooli ja Åbo Akadeemia teadlased katseid merisiigadega ning kasvandustest pärit mageveesiigadega. Teadlasi huvitas, kuidas mõjutab erinev soolsus kalade sigimisedukust ning kuidas kalamari eri soolsusega vees vastu peab. Mageveekaladel oli soolases merevees oluliselt raskem  nende marja hukkus rohkem. Seejärel oli Lauri Peili kord, kelle juurde Tartusse saadeti Turust siiakaladelt võetud proovid, mille põhjal ta asus koostama tervikpilti, kuidas kalade kohanemine soolsusega on korraldatud valkude tasandil. Selleks oli tema käsutuses kõrglahutusega mass-spektromeeter, mis töötas kalavalke mõõtes 1,5 kuud ühtejärgi. Seade võimaldab lõhkuda valgumolekule komponentideks ning mõõtes massi ja elektrilaengu suhet on võimalik äärmiselt täpselt vahet teha erinevatel aminohapetel. Nii mõõdeti rohkem kui 1500 erineva valgu taset. Kuid see pilt üksi on üsna väheütlev. Kuivõrd merisiia genoomi pole seni veel järjestatud, võrdlesid teadlased siigade valkude analüüse lõhe genoomiga. Lõhe ja merisiig on sama perekonna eri liigid ning nende geenid on Peili sõnul ehk isegi sarnasemad kui inimesel ja šimpansil. Suuri andmemahte töödelnud arvutianalüüs osutas lõpuks võimalikele geenidele, mis mängivad olulist rolli selles, kuidas kalad soolsusega kohanevad. Papakostas rõhutab, et see uuring võimaldab teha palju laiemaid üldistusi mitte ainult merisiia, vaid ka teiste kalade organismis toimivate regulatsioonimehhanismide kohta.
