Kolmapäeval sajandi vaatepilt: Veenuse üleminek Päikesest
6. juuni varastel hommikutundidel saab Eestiski vaadelda Veenuse üleminekut Päikesest. Meie eluajal see vaatepilt enam ei kordu. Astronoom Jaak Jaaniste kirjutas portaalis Astronoomia, miks see üleminek on nii haruldane ja kuidas seda täpselt vaadelda. Taevakehade vastastikune asend on inimesi huvitanud iidsetest aegadest peale. Tähetargad on planeetide liikumist jälginud aastatuhandeid ning teinud nende kohtumistest kõikvõimalikke järeldusi. Seda, et neid kohtumisi saab ette ennustada, teadsid juba vanad babüloonlased. Kohtumisi endid nimetatakse erinevalt. Üldnimeks on ühendus, mis tähendab, et taevakehad asuvad Maalt vaadatuna enam-vähem ühes suunas. Ühenduse ajamomendi määrab hetk, kus nende vaheline kaugus taevavõlvil on kõige väiksem. Ühendus on seda haruldasem, mida väiksem on see minimaalne kaugus. Kui kaugus on väiksem taevakeha läbimõõdust, satuvad nad taevas teineteise peale ja seda nimetatakse kas kattumiseks (suurem taevakeha on vaatlejale lähemal ja varjab teise täielikult) või üleminekuks (lähemal olev väiksem taevakeha projekteerub suurema pinnale). Planeetide ja Kuu kokkusaamised Päikesega toimuvad kindla ajavahemiku tagant, mida nimetatakse sünoodiliseks perioodiks (synodos tähendabki kreeka keeles kohtumist). Perioodid on muidugi erinevad: Kuu  29.5 päeva Merkuur  116 päeva ehk 0.32 aastat Veenus  584 päeva ehk 1.6 aastat Marss  780 päeva ehk 2.14 aastat Jupiter  399 päeva Saturn  378 päeva Uraan  369.7 päeva Neptuun  367.5 päeva Siseplaneetidel  Merkuuril ja Veenusel  on kaks ühendust: alumine, kui planeet asub Päikese ees ning ülemine, kui planeet asub Päikese taga. Välisplaneetidel on olemas vaid ülemine, Maa ja Päikese vahele ei saa nad kuidagi sattuda. Et planeet taevas Päikesele pihta saaks, peab olema täidetud veel üks tingimus: kohtumise hetkel ei tohi ta olla ekliptikast (Päikese näiv tee tähistaevas) kaugemal kui pool Päikese läbimõõtu ehk 16 kaareminutit. See on väga väike number, tunduvalt väiksem kui planeediorbiitide kalle Maa orbiidi tasandi suhtes (Merkuur 7 kraadi, Veenus 3°24′ ). Alumises ühenduses on (Maalt vaadatuna) planeedi kaugus ekliptikast veelgi suurem, ulatudes Veenuse korral peaaegu 9 kraadini (vt. joonist). Mida lähemal on Veenus tõususõlmele (Maa on seal 6. detsembril) või veerusõlmele (7. juunil), st kohtadele, kus orbiitide tasandid lõikuvad, seda lähemale tuleb Veenus taevavõlvil Päikesele. Kui kaugus on väiksem kui eelpool nimetatud 16 kaareminutit, tekibki üleminek Päikese kettast. Just see leiab aset 6. juunil 2012. Järgmise juunikuise ühenduse (4. juuni 2020) ajal on aga Veenusel veerusõlmeni veel kolm päeva tulla. Maaga kohtumisel on ta ekliptikast liig palju ülalpool ja läheb Päikesest mööda. Nüüd peaks olema selge, miks on üleminekud nii haruldased. Veenuse sünoodiline periood on pikk, ajavahemik, mille jooksul üleminek võimalik, aga väike. Püüame hinnata ülemineku tõenäosust, jagades need kuus päeva, mil üleminek võimalik, sünoodilise perioodi ehk 584 päevaga. Kummagi sõlme jaoks saame tõenäosuse 1/97, mis tähendab, et üleminek leiab aset iga 49 sünoodilise perioodi ehk 80 Maa-aasta tagant. Nagu alati, erineb tegelikkus mõnevõrra sellest statistilisest variandist. Maa ja Veenuse tiirlemisperioodid on kooskõlalised: iga kaheksa aastaga teeb Veenus täpselt 13 tiiru ümber Päikese ja selle aja sisse jääb 5 alumist ühendust. Sellist kooskõlastatud liikumist nimetatakse tiirlemisresonantsiks ning see on suurte naaberplaneetide juures tavaline. Näiteks teeb Jupiter 5 tiiru täpselt sama ajaga, mis kulub tema naabril Saturnil kahe tiiru tegemiseks. Tulemuseks on see, et iga 243 Maa-aasta kohta tuleb neli üleminekut, mis toimuvad paarikaupa, kaheksa-aastase vahega. Kuna orbiidid on piklikud, kestab Maa minek Veenuse veerusõlmest tõususõlme poolteist päeva vähem ning sellele vastav üleminekute ajavahemik on 105 aastat  kahe kaheksa-aastase tsükli võrra väiksem kui järgmine intervall. Maa elanike seisukohalt on üleminekute jaotus demokraatlik: suviseid üleminekuid näeb paremini põhjapoolkera, talviseid lõunapoolkera. Et vahe ühe paari üleminekute vahel on 2,5 päeva lühem kui kaks aastat, langeb üks neist Maa päevapoolele alati idapoolkerale, teine läänepoolkerale. Tänavu on siis lääne-põhja üleminek, 2004. aastal oli ida-põhja üleminek. Järgmised üleminekud aastatel 2117 ja 2125 on aga lõunapoolkera omad. Järgmine ida-põhja, st. Euraasia-üleminek tuleb alles 235 aasta pärast, 11. juunil 2247. Eelmine toimus 1761. aastal ning seda vaatlesid sellised mineviku suurkujud, nagu Wargentin, Lalande, Leiden, Lomonossov Aga näha pole õieti nagu midagi. Põhiline on ikka teadmine, et ükski praegu elav inimene seda vaatepilti enam näha ei saa. Piki päikeseketast roomab tume täpp, nii väike, et teda palja silmaga näha on vähe lootust. Aga juba väikesest binoklist piisab. Muidugi, valgust tuleb tugevasti nõrgendada. Filtriks kõlbab nii mustaks säritatud fotofilm kui tahmaklaas, väga hästi toimib ümbrisest välja võetud floppy-ketas. Läbi viietollise ketta saab vaadata mõlema silmaga, binokli või teleskoobiga vaatlemiseks on parem muretseda spetsiaalne filter ja see kindlasti objektiivi ette kinnitada. Loodetavasti on ilm 6. juunil ilus. Vaatluseks on vaja vara üles tõusta: üleminek algab juba enne päikesetõusu (Tartus kell 4.11) ja lõpeb kell 8.09 (kohalik suveaeg). Kogu selle aja on Veenuse tume ring päikesekettal nähtaval ning pole hirmu, et mõni juhuslik pilv sündmuse ära rikub. Kui kirdetaevas selge, võib Veenust tõusva Päikese taustal ka palja silmaga vaadata. Pildid peaks tulema vägevad. Keda huvitab tõsisem vaatlus, võib võtta ühendust ülemaailmse programmiga VT-2012. Kuis ja kunas, leiate võrgulehelt http://www.transitofvenus.org/.
