Märkamatud naabrid suunavad aineringet
Mullapinnal, kividel ja puukoorel kihab elu. Sinikud, vetikad, seened ja samblad moodustavad seal mikroskoopilisi elukooslusi.  Need tagasihoidlikud olendid seovad õhust hiigelkogustes lämmastikku, näitasid Max Plancki keemiainstituudi teadlased. Merede ja metsade rolli aineringes on põhjalikult uuritud. Samas ei võeta lämmastiku-, süsiniku- ja hapnikubilansi arvutamisel tavaliselt arvesse samblarinnet ega maismaal kasvavaid vetikaid, kuigi need katavad kuni kolmandiku pinnasest ja kasvavad ka taimedel.  Wolfgang Elbertit huvitas, milline on nende ürgsete eluvormide osa aineringes. Tema loodud töörühma kuulus nii keemikuid, biolooge kui geolooge, kes analüüsisid sadu proove. Arvutused näitasid, et maismaavetikad ja teised samblarinde elanikud kasutavad aastas fotosünteesimiseks ligi 14 miljardit tonni süsihappegaasi. Sama suur süsinikuhulk vabaneb igal aastal metsapõlengute tõttu.  Lisaks seovad mikrokooslused 50 miljonit tonni lämmastikku aastas. Uurijaid hämmastaski talletatud lämmastiku ülisuur kogus.  "Nende koosluste arvele läheb ligi pool maismaal seotavast lämmastikust. See keemiline element mõjutab oluliselt muldade viljakust. Lämmastiku kättesaadavus mõjutab ka taimede süsihappegaasi kasutamise võimet," selgitas uurimisrühma juht Ulrich Pöschl. Eriti olulist osa mängivad vetikad, sinikud ja samblad toitainevaestes ja kuivade piirkondades. Mikrokoosluste mõjuga arvestamine parandab aineringet puudutavaid arvutusi. See omakorda lubab täpsustada kliimamudeleid.  Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
