Miks mõned loomad oma poegi söövad
Oma järglaste nahkapanemine võib tunduda mõeldamatu, kuid selleks on suutelised paljud loomad alates kaladest ja lõpetades lindudega.  Teadlased ei ole siiani täpselt aru saanud, miks selline käitumisviis on evolutsiooni käigus välja kujunenud, kuid uus uurimus võib aidata sellele küsimusele vastust leida. Zooloogid on täheldanud oma poegade ärasöömist paljudel erinevatel loomadel, näiteks mõnedel hiirtel, vintidel, huntämblikel ning paljudel kaladel. Paradoksaalsel kombel on alati tegemist liikidega, kes üldiselt oma järglaste eest hoolitsevad, kirjutas Live Science. Et säärane vastuoluline käitumine saaks olla siiani säilinud, peab teadlaste arvates loom sellest mingil moel kasu saama. Kui sellega ei kaasneks mingisugust kasu, poleks selline käitumine üldse välja arenenud, ütles uurimuse esimene autor, Florida ülikooli tudeng Hope Klug. Eelnevad uurimused on keskendunud mõttele, et vanemad võivad omaenda munad ära süüa toidupuuduse tõttu. Mõnede kalaliikide peal läbi viidud uurimused on aga näidanud, et kui osad kalad jätsid toidu lisamisel tõepoolest pojad söömata, siis teised ei lasknud ennast lisatoidust häirida ja lasid ikka omaenda munadel hea maitsta. Seega pole tegemist lihtsalt käepärase toiduga, ütles Klug. Uurimaks teisi võimalikke põhjuseid, lõid Klug ja tema kolleeg Michael Bonsall Oxfordi ülikoolist arvutimudelitena virtuaalsed organismid, kes oma poegade eest hoolitsesid. Seejärel lisasid nad oma mudelisse poegade söömise. Uurimuse tulemused avaldatakse ajakirja The American Naturalist detsembrinumbris. Nad leidsid, et pojad võivad vanematele isuäratavaks muutuda erinevatel põhjustel. Mõnedel juhtudel võib munade söömine panna munad evolutsioonilise surve alla, mis on sarnane kiskjate survele: mida kiiremini muna koorub, seda tõenäolisemalt jääb ta ellu. Kannibalism suurendas ka vanemate paljunemisedukust, muutes oma lapse nahka pannud vanema kaaslastele atraktiivsemaks. Klug pole päris kindel, miks see nii on. Munade söömisest saadakse kahtlemata energiat, kuid vaid sellest ei piisanud, et see käitumisjoon populatsioonis püsima jääks. "Poegade söömist ei saa seletada vaid ühe kindla põhjendusega, arvas Klug. Tema arvates võib see olla üheks meetodiks, mille abil lahti saada liiga aeglaselt küpsevatest järglastest, kes nõuaksid liiga palju vanemlikku hoolt. Nii säästaksid vanemad energiat kiiremini arenevate poegade edukamaks üleskasvatamiseks.
