Hiirleemur harrastab kannibalismi
Madagaskaril elav pisike loomake oma liigikaaslast söömas on esmakordne tõend kannibalismist hiirleemurite hulgas. Hiirleemur (Microcebus murinus) on kõige väiksem (kaal 58-65 grammi, pikkus peast sabaotsani 25-28 sentimeetrit) esikloomaline, kes elab ainult Madagaskaril. Loomakesed on aktiivsed öösel, päeval magavad nad hulgakesi pehkinud puutüvedes või taimekiududest, lehtedest ja karvadest ehitatud pesades. Kuni siiamaani usuti, et loomad toituvad puuviljadest, putukatest, lilledest ja nektarist. Kuid Madagaskari lääneosas hiidleemureid uuriv Saksamaa Göttingeni ülikooli teadlane Anni Hämäläinen jälgis pimedas helkivate raadiokaelusega varustatud hiirleemurite liikumist ning sattus peale, kus isane hiirleemur emast liigikaaslast sõi. Selleks hetkeks olid kõik elutähtsad organid, kaasaarvatud aju juba nahka pistetud. Veel kaks ja pool tundi varem oli loomake olnud raadiokaelusega liikvel, ilmselt ka elus. Hämäläinen arvab, et loomakest ei murdnud maha siiski mitte isane hiirleemur, vaid murdjaks võis olla mõni madu, lind või Madagaskaril elav kaslane fossa. Isane hiirleemur sattus värskelt murtud loomale peale ning kasutas olukorda. Hiirleemurite puhul pole varem teateid, et nad üldse toituks teiste imetajate lihast, rääkimata siis kannibalismikalduvustest. Kannibalismi on täheldatud šimpansidel, bobobodel, orangutanidel ja gorilladel, kuid enamasti on ohvriteks pojad või noorloomad. Miks paljud loomaliigid oma järglasi söövad, see on teadlastele huvipakkuv, kuid raskesti vastatav küsimus. Tihti on põhjuseks peetud toidupuudust. Inimesed on aegade jooksul samuti toitunud oma liigikaaslastest, süües nii lapsi kui täiskasvanuid. Inimeste puhul on ette tulnud nii rituaalset kannibalismi, kui ka lihtsalt seda, et suure nälja ajal pole kõhtu enam millegi muuga täita. Hämäläineni sõnul on hiirleemurite puhul nähtu esimene tõend, et see liik kannibalismi harrastab ning sealjuures süües täiskasvanud isendeid, millest seni looduses elavate primaatide puhul polnud ühtki teadaolevat fakti. Juhtumi kirjeldus ilmus ajakirjas American Journal of Primatology. 
