Eesti on seeneparadiis
Seeneriigis kehtivad sootuks teistsugused seaduspärad kui taimede või loomade puhul. Mida lähemale ekvaatorile minna, seda rohkem taime- kui loomaliike leidub. Kuid kõige liigirikkamad seenealad ei asu sugugi troopilistes vihmametsades. Pigem on troopikas seeneliike üsna kasinalt. Sellisele järeldusele jõudsid Tartu Ülikooli mükoloogid, analüüsides maailma eri piirkondades kasvavate ektomükoriisaseente liigirikkust. Ektomükoriisa on mantlilaadne kate, mille seened punuvad puu juuretippude ümber. Seened lagundavad orgaanilisi jääkaineid ning aitavad puudel mullast mineraalaineid kätte saada. Vastutasuks saavad seened puudelt suhkruid, mida seened ise toota ei suuda, sest neil puudub fotosünteesimise võime. Ektomükoriisaseened on kõik armastatud söögiseened, näiteks kuuseriisikas ja kivipuravik. Seente eristamisel järjestavad mükoloogid seene pärilikkusaines üht kindlat regiooni, mis on piisavalt muutlik, et selle põhjal liike eristada.  Igal seeneliigil on justkui oma kindel ribakood,  ütles Tartu Ülikooli botaanika- ja mükoloogiamuuseumi teadur Leho Tedersoo. Tema oli hiljaaegu ajakirjas Molecular Ecology ilmunud artikli esimene autor. Tartu Ülikooli seeneteadlased on käinud ekspeditsioonidel Seišellidel, Madagaskaril, Aafrikas Sambias, Gambias, Beninis, Lõuna-Ameerikas Ecuadoris, Brasiilias, Aasia riikidest Malaisas ja Hiinas ning Venemaa Kaug-Idas, samuti Austraalias. Sel suvel on ees ekspeditsioonid Sri Lankale ja Indiasse. Kõigilt neilt reisidelt kogutud andmed, lisaks maailma eri paigus töötavatelt seeneteadlastelt saadud proovid olid aluseks ülemaailmsele mudelile, mille abil püüavad teadlased kirjeldada seda, kuidas mükoriisaseente liigirikkus maailmas jaotub. Esimene eeldus, et seenigi on lõunapoolsematel aladel rohkem, osutus valeks. Troopilistes vihmametsades on aineringe nii kiire ja lehekõdu kaob ülikiiresti, erinevaid seeneliike, kes seal puude juurtes eluneks on tegelikult vähem.  Paarkümmend erinevat liiki, samas kui parasvöötmes leidub ühes mullaproovis vähemalt 60 eri seeneliigi pärilikkusainet, ütles Tedersoo. Lisaks kiirele aineringele on troopika suhtelise seeneliigivaeguse põhjus tema sõnul selles, et kõige vanemad puuliigid  männid, kuused, lehised, mis mükoriisaseentega koostöös elavad, on omased põhjapoolkera parasvöötmele ja lähistroopikale. Näiteks männid olid maakeral olemas juba juuraajastu lõpul, dinosauruste kuldajal. Seevastu troopikas mükoriisaseente peremeesteks olevad puuliigid on tekkinud tunduvalt hiljem. Eesti on mükoriisaseente poolest üks liigirikkamaid kante. Soomes on liigirikkus juba väiksem, sest tammed seal enam ei kasva, ütles Tedersoo. Ainult erinevat liiki trühvlid pole meile jõudnud, takistuseks meie suhteliselt külm kliima.
