Kolmemõõtmeline printimine muudab teadust
   2007. aastal tegi Zürichi ülikooli antropoloog Christoph Zollikofer kolmemõõtmelise printimise abil vastsündinud neandertallase kolju jäljendi.  Selleks kogus Zollikofer luid, analüüsis neid tomograafi abil ning pani arvutis kokku koljumudeli. Seejärel tegi ta selle 3D-printeri abil valmis. Uurija oli üks esimesi, kes hakkas sarnast aparaati teadustöös kasutama. Juba 20 aastat tagasi proovis ta algelist 3D-printerit, mis oli kallis ja vajas mürgiseid kemikaale.  Tänapäevased 3D-printerid on inimsõbralikumad. Need suudavad täpse joonise abil luua erinevaid kujundeid ja vorme.  Tavaliselt pihustab printer kiht-kihi haaval plasti kuni sobiva kuju moodustumiseni. Teist tüüpi seadeldised sulatavad vedelat või pulbrilist plasti kokku ultraviolett- või infrapunakiirguse abil. Möödunud aastal müüdi maailmas üle kolmekümne tuhande 3D-printeri. Suure osa neist ostsid teadusasutused. Uudsete printeritega luuakse molekulimudeleid ja kasvatatakse rakke. Kergema südamega saab teha koopiaid haruldastest kivististest ja arheoloogilistest leidudest, mida ei taheta tavapärase kipsjäljendi valmistamisega kahjustada. 3D-printer on arheoloogias ning antropoloogias sama vajalik kui DNA-järjestuse määraja geneetiku jaoks. Ka keemias pakub see palju uusi võimalusi. Mudelite kasutamine on keemiliste struktuuride uurimises asendamatu. Mõelge kasvõi Watsonite ja Crickile, kes said DNA struktuurist lõplikult aru just mudel abil. Arvutisimulatsioonid lubavad reaktsioone jäljendada, kuid molekulide omadusi mõistab inimene kõige paremini käegakatsutava näidise abil. Moodsad printerid ei piirdu vaid plasti kasutamisega. Bioloogid trükivad üsna edukalt rakke. Nii on loodud veresooni ja töötavat südamelihaskudet. Elundite printimine on siiski liiga keeruline ega pruugi õnnestuda. Prinditud koed sobivad mõnikord ravimikatsetusteks paremini kui Petri tassil kasvanud rakud. Nii saab luua ka plastist või kollageenist võrgustikke rakkude kasvatamiseks. Võrgustiku omadused määravad rakkude kasvusuuna ning mõjutavad tüvirakkude muutumist eri rakutüüpideks.  Praegu takistab kudede trükkimist 3D-printerite täpsus  parimad suudavad trükkida kümne kuni saja mikromeetri täpsusega. Rakud aga tunnetavad veel väiksemaid erinevusi. Inglismaa Sheffieldi ülikooli insenerid töötavad 100-nanomeetrise täpsusega printerite kallal. Need kasutavad ülilühikesi teravaid lasersähvatusi. Tootmises ühtegi sellist masinat veel pole.
