Sa oled see, mida sa sööd!
Häguses merevees suuremat saaki jahtides on räimevastsed sunnitud pigem tühja kõhtu kannatama. Enamus eestlasi teab, et meie rahvuskala on räim. Kuid millises olelusvõitluses rahvuskala ellujäämine varajastes elustaadiumites kulgeb ja kuidas see on mõjutatud üsna muutlikest väliskeskkonna tingimustest, see teema paelub mereteadlasi tänaseni.  Juba sajand tagasi mõisteti, et kalade ellujäämisel on kõige kriitilisem tema areng vastsestaadiumis, ehk vahetult pärast marjaterast koorumist. Norra teadlase Hjort´i poolt 1914. aastal kalavaru suuruse kujunemise pudelikaelaks nimetatud eluetapp kulgeb armutus olelusvõitluses. Varakevadel kihab kalasadamas vilgas elu  algamas on räimepüügi hooaeg. Kalameestel on kibekiire, sest Pärnu lahe ranniku suunas on liikuma hakanud kümneid tuhandeid tonne Eesti rahvuskala  räime. Nad ei suundu Pärnu lahega piirnevasse rannikumerre sugugi mitte juhuslikult, vaid ellu viima üht ürgseimat looduse kutset  paljunema ja järglasi andma.  Looduses on juba kord evolutsiooniliselt välja kujunenud, et järglasi antakse tingimustes, kus nende ellujäämise võimalused on maksimaalsed. Pärnu laht on veekogu, mis pakub räimele ideaalilähedasi paljunemistingimusi. Madalaveeline, kudemiseks sobiva põhjataimestiku ja rannikumere morfoloogiaga, mis kevadel soosib merevee kiiret soojenemist, on Pärnu laht kalavastsetele sobiv elupaik, kus koorub lugematul hulgal umbes viie millimeetri pikkusi kalavastseid. Elama jääb vaid ligikaudu üks isend kümnest tuhandest koorunust.  Kalade eelvastse staadium ongi pudelikael, mis soosib neid, kes on kas tugevamad või kel on lihtsalt rohkem õnne. Paraku on keskkond meie ümber dünaamiline ning esitab igal aastal või aastakümnel uusi väljakutseid räimevastsetele.  Kuidas hinnata varusid? Mere elusressursside regulaarsel ja plaanipärasel hindamisel ei ole väga pikk ajalugu. Süstemaatilise ülemaailmsete kalavarude suuruse hindamisega alustati 1970ndate teisel poolel rahvusvahelises mereuurimisorganisatsioonis. Mitmel pool maailmas oli selleks ajaks õigustanud ennast praktika, kus esimesi hinnanguid kudemise kordamineku ja noorkalade arvukuse kujunemise kohta võis teha kalavastsete seire alusel. Sellist lähenemist olid Eesti mereteadlased rakendanud ka meie olulisima töönduskala, räime püügimahtude soovitamisel Liivi lahes.  Vahetult pärast teist maailmasõda alustati Liivi lahes uuringuid räimevastsete arvukuse ja leviku kaardistamiseks. Ligi kuuekümne aasta pikkusel vaatluste real on silmapaistvamateks muutusteks 1960ndatel toimunud räimevastsete arvukuse järk-järguline suurenemine, mis seostus hästi ka noorkalade arvukusega ja varu üldise suurenemisega. See oli ilmselt tingitud mere kiirest toitelisuse tõusust, mis kajastus ka räimevastsete toidubaasis  aerjalgsete vastsete arvukuses.  Ootamatu tulemus oli viimasel kümnendil kahanenud räimevastsete arvukus. Kuna on teada, et vastsete arvukus seostub peamiselt nende toitumistingimustega ja toitumistingimused omakorda vastsete suremusega, oli teada, kus on vahelüli, mida uurima peaks. Minnes uuringutega detailsemaks, lahati mitme tuhande räimevastse sooltoru, selgitamaks kas leitu seostub muutustega nende toitumisökoloogias. Õnneks oli meil kõrvale võtta ka võrdlusmaterjal aastakümnete tagant.  Andmeid võrreldes leidsime, et räimevastsed olid varasemaga võrreldes asunud toituma oluliselt suurematest toiduobjektidest, see on kaasa toonud nende toitumisaktiivsuse languse. Miks selline käitumine? Kalavastsete liikumine on väga piiratud, sest liikumist soodustavad kehaosad on veel välja arenemata. See tähendab, et olles mingil põhjusel sunnitud taga ajama suuremaid toiduobjekte, on nende kättesaamise tõenäosus oluliselt väiksem, sest suuremad toiduobjektid ujuvad kiiremini.  Hägune vesi - kehvem nägemine Samuti on räim juba oma varajastes elustaadiumites visuaalne toituja ja toiduspetsialist, seega toiduobjekti haaramiseks peab see asuma tema nägemisulatuses ning olema ka liigiliselt sobiv. Kas on võimalik, et tema toitumiskeskkonnas on toimunud mingi muutus, mille tagajärg kajastub toitumismustris? Vastuse otsimine ei olnud lihtne, sest analüüsida tuli hulgaliselt looduslikke tegureid, mis teadaolevalt räimevastsete toitumismustri kujundavad.   Kokku kaheksat räimevastsete toidu ja keskkonnaga seotud teguri mõju räimevastsete toitumisele uurides, jõudsime arusaamisele, et räimevastsete toitumisökoloogiat analüüsides tuleb neid grupeerida vastavalt nende arengustaadiumile ning toitumismuster varieerub sõltuvalt vastse pikkusest ja seega ei saa eeldada sarnaseid tulemusi eri pikkusega rühmades.  Räimevastsete toitumismustri kujunemisel oli olulisim roll saaklooma erinevates arengutes staadiumite arvukuses looduses, samas kui toitumisaktiivsuse määras vee läbipaistvus. Aastakümneid väldanud mõõtmised kinnitavad, et Pärnu lahe vesikonnas varieerub vee läbipaistvus nii aastasel kui ka aastate vahelisel skaalal enam kui kaks korda. See on sõltuv mitte ainult  merekeskkonna reostusest, vaid ka tuule kiirusest ja Pärnu jõe kaudu merre voolavast humiinainerikkast rabaveest.  Pärnu lahe vee läbipaistvus on pikka aega vähenenud. Selgus, et vee hägustudes võib räimevastsetel tekkida raskusi sobivas suuruses toiduobjektide nägemisega. Seega haaratakse suuremaid toiduobjekte, keda on paremini näha, kuid kes ujuvad kiiremini eest ära ja on seetõttu raskemini kättesaadavad.  Seepärast on räimevastsete toitumisaktiivsus langenud ja suremus nii nälgimise kui kiskluse läbi suurenenud. See aitab ühelt poolt seletada räimevastsete arvukuse olulist langust Pärnu lahe piirkonnas tingimustes, kus kudejate arv on kõrge, kuid järglaskond, mõõdetuna vastsete arvukusega, suhteliselt kasin.  Siiski ei pruugi see olla ainus põhjus, miks on toitumistingimused halvenenud. Nimelt kohanes siin piirkonnas möödunud kümnenditel uus võõrliik - vesikirbuline, kelle toiduspekter kattub räimevastsete omaga ning kes on väga agressiivne ja arvukas. Me ei tea veel selle kiskja selget rolli toiduahelas, kuid tõenäoliselt on temagi mõjutanud kaudselt läbi toiduahela räimevastete toidulauda.     Timo Arula on Tartu Ülikooli mereinstituudi ihtüoloogia ja kalanduse eriala doktorant. Artikli kirjutas ta doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursile, mida aitasid korraldada haridus- ja teadusministeerium ja Eesti teadusagentuur.
