Raamat raiuti DNASSe
2010. aastal sisestas Craig Venteri uurimisrühm enda loodud sünteetilise genoomiga bakterisse 7920-bitise vesimärgi.  Nüüd panid Harvardi ülikooli arvutiteadlased DNA abil kirja 53 400 sõnast koosneva raamatu, kümmekond JPG-vormingus pildifaili ja ühe Javas kirjutatud programmijupikese.  Kokku kirjutati pärilikkusainesse infot üle 5,2 miljoni biti. DNA ehk desoksüribonukleiinhape sobib infokandjaks oma mahukuse ja stabiilsuse pärast. Teoreetiliselt saab DNA ühes nukleotiidis säilitada kaht bitti infot.  Ühte grammi üheahelalisse DNAsse mahub 455 eksabaiti ehk umbes saja biljoni DVD jagu informatsiooni.  DNAsse talletatu on loetav ka tuhandete aastate pärast. DNA kasutamist infokandjana takistab vaid see, et pikkade pärilikkusaine järjestuste kokkupanemine ning neilt info lugemine on raske ning kulukas.  Harvardi uurijad saavutasid oma DNA-raamatuga edu, sest suutsid andmed kodeerida eraldiseisvate plokkidena. Uurimuse autori Sriram Kosuri sõnul paigutasid teadlased andmed DNAsse samal kombel nagu paikneb info arvuti kõvaketta sektorites. Seejärel teisendasid nad andmed bittideks ja sünteesisid selle põhjal DNA-molekuli. Aluspaarid A ja T kodeeriti nulliks ja G ning T üheks. Kuna DNA toodetakse andmete kodeerimise ajal pole info ümber kirjutamine võimalik. Kuid ka sel moel sobib DNA andmete pikaajaliseks säilitamiseks väga hästi. Kosuri ja tema kaastöötajate edu näitab seda, et DNA järjestamise ning sünteesimise tehnoloogiad muutuvad järjest paremaks ning pärilikkusainel põhinevad andmekandjad võivad müügile jõuda juba lähiaastatel. Uurimus ilmus ajakirjas Science.
