Elu nagu linnukesel oksa peal
Ütlus elu nagu linnukesel oksa peal tähendab muretut elu. Tegelikkuses võib linnukeste elu oksa peal olla võrdlemisi raske ning stressirohke. Enda elus hoidmiseks ja kevadel poegade kasvatamiseks peavad linnud nägema ränka vaeva.  Näljastele pesas toitu manguvatele poegadele tuleb varavalgest hilisõhtuni putukaid pessa tuua ja nõnda pidevalt pesa vahet saalides seavad linnuvanemad iseennast pidevasse ohtu. Mida suurema osa ajast viibivad linnud putukajahil, seda suurem on oht neil kiskja ohvriks langeda.  Metsavärvulisi ähvardavad kullid ja ka mõned imetajatest kiskjad. Lisaks rüüstavad nugised, rähnid ja oravad linnupesi, süües linnumune ning -poegi. Linnud stressis Kõik see võib suurendada emalinnu stressi ja tõsta tema veres stressihormoonide taset. Stressiks võib tinglikult lugeda igasugust sisemise või välise teguri mõjul tekkinud seisundit, mis ohustab organismi sisekeskkonna stabiilsust. Lindude peamine stressihormoon on kortikosteroon (kaladel ja imetajatel, sh inimestel on selleks kortisool), mis oma baastasemel reguleerib organismi energiabilanssi.  Kui lind kohtab kiskjat, võib stressihormoonide tase järsult tõusta, saavutades maksimumi alles mõnekümne minuti möödudes. Sellises olukorras üritab organism tekkinud riskantse olukorraga toime tulla ja kõik energiavarud mobiliseerida selleks, et kiskja käest pääseda. Stressivastusena jagab kortikosteroon organismile kasutamiseks piiratud ressursid ümber nii, et esmased vajadused oleksid rahuldatud, kuid energiakulukad funktsioonid nagu näiteks paljunemine on alla surutud. Lühiajaline stress aitab tekkinud olukorraga toime tulla, aga krooniline stress mõjub organismile halvasti, näiteks pärsib organismi immuunsüsteemi.  Tartu Ülikooli zooloogia osakonnas tegutseb rühm linnuökolooge, kes muu hulgas uurivadki lindude stressi füsioloogiat. Uurime, mis toimub linnu kehas stressi ajal ning kuidas areneb linnupoegadel välja täiskasvanutele omane stressivastus.  Hiljuti leidsime, et ka lühiajaline emalinnu stress on tema munades tuvastatav. Enne munemist kiskjaga kokku puutunud emalinnud munesid kõrgema stressihormooni sisaldusega mune. Lisaks leidsime ka, et mida kauem emalinnud väliselt stressis olid ja hoiatushüüdeid tegid, seda rohkem sattus stressihormoone nende munadesse.  Stress arengu käigus  mida see endaga kaasa toob? Suur osa uuringuid seoses stressiga on läbi viidud imetajate peal ja teadlased on kogunud suurel hulgal informatsiooni selle kohta, kuidas kasvukeskkond mõjutab järglaste fenotüüpi ehk organismi välis- ja sisetunnuste kogumit. Fenotüüp kujuneb välja organismi geenide ja keskkonna kaastoimel.  Stressis linnul kooruvad väiksemad pojad Varane kokkupuude stressihormoonidega mõjutab oluliselt järglaste arengut, näiteks võib looteeas kogetud stress muuta rotipojad täiskasvanuna stressitundlikumaks. Võrreldes imetajatega on lindude kohta vähe teada ja veel ei osata täpselt öelda, kas stressihormoonide jõudmine munasse on lihtsalt paratamatus, sest emalind ei suuda puhverdada oma organismis toimuvad reaktsioone, nii et passiivselt jõuab hormoon ka munasse.  Ühest küljest ongi näidatud, et kõrgema kortikosterooni tasemega munadest koorunud pojad on väiksemad, kasvavad aeglasemalt ja nende kognitiivsete ehk tunnetuslike võimete areng on mõneti pärsitud. Seega justkui ei saaks kortikosterooni sattumine emalinnu organismist munasse olla tema järglaste jaoks kuidagi kasulik.  Aga mündil on ka teine pool. Emalinnud võivad muna kaudu oma järglastele edastada informatsiooni keskkonna kohta, mida nad koorudes tõenäoliselt kohtavad. Nende nn informatsioonimolekulide mõjul võib poegade fenotüüp kujuneda keskkonnale vastavaks. On ka väidetud, et kisklusriskist tingitud stressihormoonide hulga kasv munades võib olla pikemas perspektiivis positiivne.  Kiskjastressis lindude munadest koorunud poegadel on küll väiksem kehamass, kuid samas ka pikemad tiivad, mis võimaldavad kiskjarohkes keskkonnas paremini kiskja eest põgeneda ja õhus manööverdada. Sellega emalind justkui valmistaks oma poegi ette eluks riskirohkes maailmas.  Loomade stressifüsioloogia on oluline looduskaitse jaoks. Kui keskkond mõjutab linnupoegade fenotüüpi, siis mõjutavad keskkonnatingimused otseselt seeläbi ka looduslike populatsioonide produktiivsust ja elujõulisust. Edasi ongi meil plaanis uurida, kuidas mõjutab poegade kasvukeskkond linnupoegade fenotüüpi. Kasvukeskkonna all võib tinglikult mõelda nii muna, milles linnupoeg areneb, kui ka keskkonda, mis ümbritseb linnupoegi peale koorumist. Näiteks uurime kuidas mõjutab lindude stressitundlikkust nende varane kasvukeskkond.  Sinna alla kuulub näiteks see, kui palju ressursse jagub poegadele noka kohta või kui palju on kiskjaid. Üha olulisemaks teguriks on saanud inimene, kelle tegevus looduses võib oluliselt mõjutada keskkonda ja selle kaudu ka looduskaitse all olevate liikide käekäiku. Seetõttu võib ka iga looduses jalutaja emalindu ehmatades mõjutada veel järgmisigi suleliste põlvkondi. Marianne Pitk on Tartu Ülikooli loomaökoloogia doktorant. Artikli kirjutas ta doktorantide populaarteaduslike kirjutiste konkursi tarbeks. Seda võistlust aitasid korraldada haridus- ja teadusministeerium ja Eesti teadusagentuur.
