Mis on ühist sipelgatel ja internetil?
Sipelgate elu on hästi korraldatud. Kuid mis on ühist sipelgapesal ja internetil?  Tuleb välja, et sipelgapesast toitu otsima saadetud tööliste arv määratakse kindlaks samamoodi, kui internetiprotokollid selgitavad välja võrgu võimaliku andmeedastuskiiruse. Stanfordi ülikooli bioloog Deborah Gordon on sipelgaid uurinud üle 20 aasta.  Ta sai oma välitöödel aru, millest sõltub tööle saadetavate putukate hulk ning pöördus arvutiteadlaste poole.  Koos nendega sai selgeks, et sipelgapesa varustab end toiduga sama algoritmi abil, mida kasutab andmete edastusohje protokoll (Transmission Control Protocol ehk TCP). Tööpõhimõte on lihtne  andmete saatja edastab serverile ühenduse loomise soovi, server vastab sellele ja saatja kinnitab vastuse.  Samuti jälgib TCP-protokoll võrgu koormust ning muudab vastavalt sellele saadetavate andmepakettide parameetreid. Sipelgad Pogonomyrmex barbatus käituvad toidu otsimisel samamoodi. Need liigid ei jäta toitu otsides kaaslastele lõhnajälgi, vaid iga putukas peab söögi ise üles leidma. Toiduretkele siirdunud tööline otsib senikaua, kuni leiab midagi söödavat. Kui toitu leidub palju, pöörduvad sipelgad ruttu saagiga pessa tagasi ja see on märgiks teistele töölistele, et on vaja välja minna. Kui töölised pöörduvad tagasi ilma toiduta, siis jäävad teised pessa. Arvutiteadlane Balaji Prabhakar kirjutas algoritmi, mis ennustas töösipelgate käitumise sõltuvust toidu leidumisest. Gordon kontrollis seda katsete abil. Algoritm klappis täpselt.  Lisaks leidis bioloog veel kaks sipelgate käitumise eripära, mis muudab sipelgapesa veelgi sarnasemaks internetile. Võrguprotokollid saadavad ühenduse alguses kiiruse hindamiseks välja suuri andmesidepakette.  Samamoodi siirdub sipelgapesast kõigepealt välja suurem hulk töölisi, et uurida, kui palju ümbruskonnas söödavat leidub.  Hiljem töösipelgate hulka vähendatakse või vajadusel ka suurendatakse. Arvutivõrgus peatatakse andmete edastamine, kui saatmine on lünklik. Ka sipelgad võtavad vajadusel aja maha.  Gordon takistas toitu otsivaid sipelgaid ega lasknud neil pessa tagasi minna.  Kui töölised jäid pesast eemale kauemaks kui 20 minutit, ei tulnud enam ükski uus sipelgas välja. Gordoni selgitusel pole üksiksipelga võimed ega oskused ülemäära suured, kuid kogu pesa suudab ühisel jõul teha keerukaid toiminguid.  Sipelgate elu põhineb lihtsatel ühistel reeglitel ja kui neid oleks tuntud umbes 40 aastat tagasi, oleks see võinud arvutivõrkude arengut oluliselt kiirendada Uurimus ilmus ajakirjas PloS Computational Biology.  
