Vesi keeb mullideta
Kuumale pliidile või praepannile kukkunud veepiisad hüppavad seal särtsudes ringi ega aurustu.  Vee paneb üles põrkama pliidi või panni kohal olev õhuke aurukiht. Aur juhib halvasti soojust ja nii saavad piisad tükk aega kuumal pinnal püsida. Pinnad peavad olema piisavalt kuumad. Jahtudes kaitsev aurupadi kaob. Nähtuse avastas 18. sajandi saksa loodusteadlane Johann Leidenfrost. Tema järgi nime saanud fenomen andis Saudi Araabia ja Austraalia materjaliteadlastele idee  proovida vett keema ajada nii, et mulle ei eralduks. Selleks on vaja pinnad muuta ülimalt vett tõrjuvaks, et saaks tekkida püsiv aurukiht. Saudi Araabia Kuningas Abdulla nimelise teadus- ja tehnoloogiaülikooli teadlane Ivan Vakarelski kattis metallkerakesed tööstuslikult toodetava vetthülgava kattega ja kuumutas need 400 kraadini Celsiuse järgi.  Võrdluseks kasutas ta kerakesi, mille pind ei tõrjunud vett. Need kuumutati kraadini 700 C. Kõik kuumad metallkerad kukutati toatemperatuuril olevasse vette. Seal tekkis nende ümber aurukiht.  Katmata metallkerade ümbert hajus see kiiresti ning siis tekkisid kohe mullid. Nanokattega kerakeste ümber jäi aur püsima ka siis, kui metall jahtus. Mingeid mulle ei tekkinud.  Järgmises katses kasutasid uurijad samade materjalidega kaetud metallvardaid. Neid sai seestpoolt kuumutada ning anduritega oli võimalik jälgida varraste temperatuuri. Tavaliste varraste temperatuur ei tõusnud kunagi üle 106 Celsiuse kraadi, sest vesi sattus metalliga kontakti ning jahutas seda pidevalt. Vetthülgava kattega vardad seevastu kuumenesid 250 kraadini C. Nüüd soovivad uurijad tekitada püsiva aurukihi vee keemistemperatuurist madalamal kuumusel. Vesi püsib auruna ka toatemperatuuril, kuid vajab selleks lisaenergiat. Eriline kate lubaks aurukihil olla stabiilne ka jahedas.  Nii loodavad uurijad tekitad õhukese aurupadja näiteks laevakere ümber. See takistaks vetikate ja mereloomade kinnitumist. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
