Kas veekogude äärest tuttav taim tasuks kasvatamist energiakultuurina?
Kui kasutamata põllumaadel hakata kasvatama taimi energiatootmise tarbeks, siis milline oleks kõige tasuvam? Taastuvenergia tootmine on aktuaalne eelkõige just keskkonnakaitse aspektist ning seetõttu, et Eesti põlevkivivarud on piiratud. Eesti Maaülikoolis kaitstud Liia Kuke doktoritöö pakub välja metoodika, kuidas hinnata maa sobivust energiakultuuride kasvatamiseks. Eesti taasiseseisvumisest alates on arutletud, kuidas tagada Eesti riigi energiaga varustatus, kuidas teha seda keskkonnasõbralikult ja tõhusalt. Euroopa Liidu nõudel peab 2020. aastaks viiendik kogu energiast tulema taastuvatest allikatest. Eestis toodetakse enamik taastuvenergiat biomassist, peamiselt puidust. Bioenergia tootmist kavandades ei tohi unustada, et riigile peab jääma alles piisavalt põllumaad, et end toiduga varustada. Seega tuleks võimalusi energiakultuuride kasvatamiseks esmajärjekorras hinnata põllumajanduslikust kasutusest väljajäänud aladel. Söötis põllumajandusmaid on aga Eestis viimastel aastakümnetel tekkinud üsna palju. Selleks, et energiatootmine end ära tasuks, ei sobi aga suvaline maa. Tähtis ülesanne on välja töötada metoodika, millega mõõta mingi maatüki sobivust ja võimalusi energiakultuuride kasvatamiseks. Kui senistes energiakultuuride uuringutes on kasvukeskkonna mõju käsitletud vähe, siis Liia Kuke doktoritööst järeldub, et võimalik bioenergia toodang sõltub oluliselt mulla omadustest.  Tartu maakonnas oli 2007. aastal täielikult kasutamata põllumajandusmaid üle 20 000 hektari, eelkõige Tartu linna ümbruses ning Emajõe ja Peipsi järve kaldal. Kasutamata põllumajandusmaad olid kasutuses oleva maaga võrreldes üldiselt väiksema viljakusega ning piiratumate kasutusvõimalustega.  Peaaegu täielikult olid põllumajanduslikust kasutusest väljas lammialad. Põllumajandusmaadega olid hõlvatud pigem glei-, leostunud ja leetjad mullad. Arvutused näitasid, et üksnes päideroogu kasvatades saaks Tartumaa söötis põllumajandusmaadel toota 823 gigavatt-tundi energiat aastas, muude energiakultuuride puhul oleks see number järgmine: hallil lepal 687, ida-kitsehernel 610, hübriidhaaval 538 ja pajul 368. Seega on viiest uuritud energiakultuurist Tartumaa muldadel kokkuvõttes suurim bioenergia potentsiaal päiderool ja hallil lepal. Päideroog ehk harilik paelrohi on kõrreliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim, mis kasvab tihti niisketel kasvukohtadel, luhtadel ja veekogude kallastel. Soodsates oludes võivad taimed kasvada kuni 2,5 meetri kõrguseks. Soomes kasvatatakse päideroogu energiakultuurina. Erinevate omadustega muldadel on siiski optimaalne kasvatada eri energiakultuure. Uuringud näitasid, et mulla omaduste poolest sobib Tartumaa kasutamata põllumajandusmaast 14 708 hektarit eelkõige paju kasvatamiseks, 20 790 ha halli lepa, 17 351 ha hübriidhaava, 22 315 ha päideroo ja 18 897 ha ida-kitseherne kasvatamiseks. Tartumaa tarbeks koostati ka kombineeritud maakasutuse strateegia, arvestades, et energiakultuure saab kasvatada vaid 70-protsendil kasutamata põllumajandusmaadest, ülejäänud jääb looduslikuks rohumaaks. Strateegia hõlmas paju, halli lepa, hübriidhaava, päideroo ja ida-kitseherne kasvatamist energiakultuuridena ning energia tootmist ka looduslike rohumaade niitmisel saadavast biomassist. Seda strateegiat järgides saaks Tartumaal aastas toota 667 gigavatt-tundi energiat, mis kataks veerandi maakonna aastasest energiatarbest. Päideroog kui potentsiaalne energiakultuur Põhja-Euroopa tingimustes võeti täiendava uurimise alla. Varasematele katseandmetele tuginedes hinnati, kuidas sõltub päideroo saagikus mulla lämmastikusisaldusest. Koostati päideroo saagikuse mudel, mis rakendati Eesti suuremõõtkavalisel mullastikukaardil. Nii saadi ülevaade päideroo saagipotentsiaalist Tartu maakonna põllumajandusmaadel. Selgus, et väetisi kasutamata ei oleks päideroo kasvatamise tõhusus kiita: 81-l protsendil maakonna põllumajandusmaadest tagaks saagikuse vähem kui 4 tonni hektarilt, 41-l protsendil aga isegi alla kolme tonni hektarilt.  Mulla väiksema lämmastikusisalduse tõttu on päideroo saagipotentsiaal väiksem Tartu maakonna lõunaosas. Arvutused näitasid, et madala lämmastikusisaldusega muldadel ei tasuks päideroo kasvatamine end ära: tootmise omahind oleks 2-3 korda suurem kokkuostuhinnast.  Doktoritöö näitas ilmekalt, et enne mingile alale külvama asumist tuleb hoolikalt hinnata ala mullastiku sobivust plaanitud kultuuri jaoks ning analüüsida tootmise majanduslikku tasuvust.
