Koerhundid on Eestis tõepoolest olemas
Jahimehejutud sisaldavad hulgaliselt lugusid huntidest, kes polegi päris hundid. Nende soontes voolab korraga nii kodukoera kui hundi veri. Seda on peetud üliohtlikuks komplektiks: metskiskja on koeralt saanud julmuse ja julguse ning aegade jooksul on räägitud, kuidas sellised loomad on teinud kahju nii kariloomadele kui kimbutanud inimesi. Nüüd on Tartu Ülikooli zooloogid teinud geenianalüüsi põhjal kindlaks, et selliseid koerhunte tõepoolest Eestis leidub. Lääne-Eestis, kus huntide arvukus on suhteliselt madal, kütiti eelmise kümnendi lõpus hundikarjast kuus noort looma, kes olid juba oma välimuselt hundi jaoks ebatüüpilised: nelja kasukas oli äärmiselt tume, kahel seevastu hoopis kollakas. Nende huntide geenide võrdlemine teiste jahimeeste poolt kütitud huntide vereproovide ja kodukoerte geenidega andis kinnituse: tegu oli koera ja hundi järglastega. Äsjases uuringus oli vaatluse all ka Põhja-Lätis kütitud kaks hunt-koera. Lätis sai hunt-koerte olemasolu esimest korda kinnituse juba 1999. aastal, mil geenianalüüs näitas, et seitsmese pesakonnana leitud hundikutsikate vanemateks olid koer ja hunt. Hundi ja koera ristumine toimib tavaliselt ainult emase hundi ja isase koera vahel. Koertega saavad järglasi hundikarjast välja tõrjutud vanad emahundid või vanad ja haiged loomad, kellel oma liigikaaslastega enam šansse ei ole. Need hundid meelitavad küladest koeri välja või paarituvad metsas hulkuvate koertega. Maailmast oli seni ainult üks kinnitus, et hunt ja koer on ristunud ka vastupidiselt. Kanadas leiti koerhundi verest koera mitokondri-DNAd, mis viitab, et selle looma ema oli koer ja isa hunt. Nüüdses uuringus Lätis küttide poolt lastud kahe hunt-koera puhul selgus sama tõsiasi  emane koer ja isane hunt olid saanud ühiseid järglasi. Ajakirjas PLoS ONE äsja ilmunud uuringut juhtinud zooloog Urmas Saarma sõnul ei ole koera geenide levimine huntide seas sugugi hea. Hundid on siinmail eluga kohastunud viimase jääaja lõpust alates, 10 000 aasta jooksul, ütles ta. Hundist koera asus inimene kodustama 15 000 aasta eest ning tõuaretuses on eelistatud jooni, mis ei pruugi metsas hundieluks enam sugugi nii hästi sobida. Huntide seas võivad koerageenidega hakata levima kergem vastuvõtlikkus mõningatele haigustele või ei pruugi sellised hübriidid enam keskkonna äärmuslikele tingimustele nii hästi vastu panna, ütles ta. Analüüs näitas, et leitud koerhundid olid esimese põlvkonna hübriidid. Nii pole midagi teada selle kohta, kas hundikarjade keerulistes suhtehierarhiates need segaverelised loomad üldse järglasi saavad. See on Saarma töörühma järgmine küsimus.
