Süsinikukell muutub täpsemaks
Tokyost läänes asuv Suigetsu järv on väga hapnikuvaene ja elutu. Üle 50 000 aasta on sinna settinud kiht-kihi haaval ränivetikate kesti, õietolmu ja puulehti.  Juba 1990ndate aastate alguses said Jaapani teadlased aru, et järve settekiht on ülipaks ja erakordselt hästi säilinud ning seda saab kasutada muististe dateerimise täpsustamiseks.  Muinasteadus ja paleontoloogia  määravad elusolendite jäänuste vanust radioaktiivse süsiniku abil.  Kosmilise kiirguse tõttu tekib atmosfääris pidevalt süsiniku radioaktiivne isotoop C14. See ühineb hapnikuga süsihappegaasiks, satub taimede kaudu aineringesse ning ladestub elusolendites. Kui loom või taim sureb, hakkab tema kehas olev radiosüsinik lagunema. C14 hulka mõõtes saab kindlaks teha olendi vanuse. Meetod sobib kõigi taimset ja loomset päritolu esemete ja jäänuste dateerimiseks. Paraku pole radioaktiivse süsiniku hulk atmosfääris püsiv. Muutused aga kiirendavad või aeglustavad süsinikukella tiksumist. Kella kalibreerimiseks mõõdetakse radiosüsiniku hulka orgaanilises aines, mille vanus on kindlalt teada - näiteks puude aastarõngastes.  Puidujäänuste abil saab täpsustada kuni 14 000 aasta vanuseid leide.  Radioaktiivset kella on üritatud kaugemale minevikku nihutada korallide ja sügavatest koobastest pärit proovide abil, kuid veaoht püsib, sest atmosfääris on C14 ringlus põhjaveest ja ookeanidest erinev. Suigetsu järve põhjasetetes lebavate puulehtede radioaktiivne süsinik pärineb otse atmosfäärist.  Oxfordi ja Tokyo ülikoolide teadlaste uurimisrühm võttis järvest puursüdamikuga setteproovid. Uurijad lugesid mikroskoobi abil üle settinud kihid ning mõõtsid iidsete lehetükikeste C14 sisaldust.  Kõige vanemad eristatavad setted pärinesid 52 800 aasta tagusest ajast.  Uurimisrühma juht Christopher Bronk Ramsey määras radiosüsiniku hulga puursüdamiku ligi 700 settekihil ja pani need setete vanusega vastavusse. Nii loodavad uurijad süsinikukella timmida senisest tunduvalt täpsemaks. See võiks näiteks aidata kindlaks teha, kas neandertallased kadusid kliimamuutuste tõttu või oli põhjuseks konkurents Homo sapiensiga. Uurimus ilmus ajakirjas Science.
