Leevendus talvemasenduse vastu: näita valgust kõrva
Soomlased on leiutanud talvemasenduse raviks valguskõrvaklapid. Eeloleval nädalavahetusel keeratakse kell talveajale ning tööpäeva lõpus koju minnes enam valget päeva ei näe. Suur hulk inimesi tajub seoses pimedate aegade tulekuga meeleolulangust ning haiguste klassifikatsioonis on sees sesoonne depressioon, mis ilmneb paljudel just aasta kõige pimedamal ajal. Soome Oulu ülikooli teadlased avastasid viis aastat tagasi, et aju paljudes piirkondades leidub valke, mis on valgustundlikud. Varem oldi arvamusel, et valgustundlikke valke leidub ainult silma võrkkestas ehk reetinas. Neid ajus asuvaid valgustundlikke valke on võimalik mõjutada, lastes kõrvakanalisse valgust.  Just sellel avastusel põhinevast seadmest, mis koosneb LED-valgustitega varustatud kõrvaklappidest, loodavad soomlased abi paljudele, kellel pimedus meeleolu alla viib. Talvemasenduse põhjus peitub selles, et ajus ei teki piisavalt virgatsainet serotoniini, millel on oluline roll meeleolu reguleerimises. Sesoonse masenduse sümptomid võivad olla kergest väsimusest, unehäiretest kuni depressiooni ja unetuseni. Oulu ülikooli teadlaste uuringu tulemuste põhjal arendab valgusklappe firma Valkee, mis on neid katsetanud juba kahes kliiniliste katsete seerias. Mõlemad näitasid, et aju valgustundlike piirkondade stimuleerimine kõrvakanali kaudu aitab ennetada ja leevendada sesoonse masenduse sümptomeid. 2009. aasta talvel katsetati valgusklappe talvemasenduse all kannatajate peal ning selgus, et 92 protsenti katses osalenutest tajus sümptomite leevenemist pärast seda, kui olid iga päev 8-12 minutit kasutanud valgusklappe. Valgusklappidega seadme lasi Valkee turule 2010. aastal, Euroopa Liidus on see registreeritud meditsiiniseadmena. Võrreldes valgusteraapiaga, kus patsient istub ereda valgusega lambi all kuni poolteist tundi korraga saab klappidega oma aju valgustada igal pool ja suvalisel ajal. Samuti on klappide eeliseks see, et valgusteraapia seansil võib tekkida silmade ärritus, mida kõrvaklappide puhul ei ole. Praegu on käimas uuringud, kuidas samu valgusklappe kasutada unetute ja ajavahe muutuste tõttu sassi läinud ööpäevarütmihäirete käes kannatajate peal.  * Tartu Ülikooli projektijuht ja kliiniline psühholoog Liisi Kööts-Ausmees kaitses hiljuti doktorikraadi emotsionaalse kogemuse variatiivsuse teemal, muuhulgas puudutas tema doktoritöö ka ilma võimalikku mõju emotsioonidele. Ta kommenteeris Novaatorile soomlaste uudset teraapiat:  Meeleolu valgushulgaga siduvad ajuprotsessid on väga komplekssed. Teadaolevalt reguleerib valgus ööpäevarütme ja erinevaid bioloogilisi protsesse ning ajus ilmnevad valguse toimel muutused nii hormoonide kui virgatsainete tasemetes.  Une ja ärkveloleku vaheldumisega on seotud hormoon nimega melatoniin. Pimedal aastaajal võib melatoniini regulatsioon häiruda, olles normist kõrgem ka päevasel ajal. Valgushulga suurendamine peaks seega mõningal määral pidurdama päevast melatoniini-sekretsiooni ning parandama energiatasakaalu. Aju virgatsainetest, mis sesoonse depressiooni ehk talvemasendusega seostuvad, on kõige rohkem tähelepanu pälvinud serotoniin, mille tasemetes on tõepoolest avastatud aastaaegadega seotud kõikumisi.  Hooajalise meeleolulanguse raviks soovitatakse lisaks antidepressantidele üha sagedamini ereda valguse teraapiat. Valgusravi peaks lihtsalt selgitatuna toimima meeleolu ja ööpäevarütme reguleerivate keemiliste ainete talitluse normaliseerimise kaudu.  Kuna valguse tsirkadiaanse mõju üheks vahendajaks on silma võrkkest ehk reetina, on siiani uuringutes lähtutud eeldusest, et ere valgus mõjub positiivselt ainult siis, kui seda vahendab inimese silm (täpsemalt, reetinas sisalduv melanopsiin). Seetõttu on Oulu ülikooli teadlaste avastus, et teatud ajupiirkonnad on valgustundlikud täiesti ilma reetina osaluseta, väga põnevaks arenguks valgushulga ja meeleolu seoste uurimises.  Ka looduse enese poolt pakutavat valgusteraapiat ei ole võimalik ülehinnata  nimelt leevendab talvemasenduse raskust särav lumevaip, misläbi valgustingimused oluliselt paranevad. Kindlasti on  ka regulaarne päevasel ajal õuesviibimine, kusjuures vähemalt tund aega iga päev koos kerge füüsilise aktiivsusega emotsionaalsele enesetundele hindamatu väärtusega.
