Kas linnud on abivalmid?
Üksteise aitamine on inimühiskonna alustala. Kas me oleme ainukesed abivalmis loomad?  Loomade käitumist kirjeldavates teoreetilistes mudelites töötab väga hästi niinimetatud käsi-peseb-kätt-strateegia, ehk teaduslikus kõnepruugis retsiprookne altruism: tee teisele vaid seda, mida soovid, et sullegi tehakse. Üks elusolend aitab teist ning vastutasuks saab kunagi ka ise abi.  Loodusest on sellele kindlaid näiteid leida raske. Mehhanismidest, mis motiveerivad loomi ja linde koostööd tegema  näiteks ühiselt röövlooma eemale tõrjuma, pole alati võimalik täpselt aru saada. Paljud uuringud on näidanud, et loomi ärgitab koostööle vaid lühiajaline kasu või vajadus säilitada väärtuslikku potentsiaalset partnerit. Samas leidub ka selliseid uurimusi, mille tulemuste põhjal suudavad loomad hetkevajadused alla suruda ja mõelda tulevikule. Eksperimente on tehtud peamiselt ahvidega. Tekib kahtlus, kas näiteks linnud on piisavalt nutikad, et mäletada, kes neile teene tegi ja valida kaaslasi vastavalt sellele. Tuleb välja, et on küll. Üks selline liik on ka Eestis olemas.  Tartu ülikooli loomaökoloogia külalisprofessor Indrikis Krams näitas välikatsetega, et must-kärbsenäpid mäletavad hästi oma naabrite käitumist ja tegutsevad vastavalt sellele.  Naabrivalve töötab Kramsi huvitas lindudele iseloomulik komme üheskoos suurt ja ohtlikku röövlooma rünnata. Linnud kogunevad, käratsevad ja ründavad kambakesi kulli või kakku, kes ohustab nende pesi. Krams otsustas välikatsetega uurida, kas must-kärbsenäpid käituvad naabritele appi tulles vastavalt retsiprookse altruismi põhimõtetele või tegutsevad nad eelkõige enda pesakonna huvides ja puhtjuhuslikult toob see kasu ka teistele liigikaaslastele. Kramsi töörühm tegi katseid 2010. ja 2011. aasta mais-juunis Läti kaguosas. Uurijad panid männimetsa paarikaupa üles pesakastid. Pooled kastipaarid asusid lähestikku, ülejäänute vahel oli pikem vahemaa. Kõikides pesades olid vähemal 10 päeva vanused kuue või seitsme pojaga pesakonnad. Kärbsenäppide vanalinnud võtavad selliste pesakondade kaitsmisel suuremaid riske. Uurijad kasutasid kärbsenäppide hirmutamiseks kodukaku topist ja jälgisid varjest lindude käitumist. Topis paigutati vanalindude äraolekul pesakastist umbes pooleteise meetri kaugusele nii, et pesaomanik pidi seda kindlasti esimesena märkama. Sel moel said uurijad olla kindlad, et topise ründamise algatas pesa pärast muretsev lind, mitte keegi tema naabritest.  Eksperimentaalrühmas püüdsid bioloogid igast kastipaarist ühe vanemlinnud kinni ja seejärel panid naaberpesa juurde öökullitopise. Tühjas pesakastis mängiti mõned päevad varem lindistatud hädakisa. Nii jäi naabritele mulje, et naabrid on kodus ja häälitsevad, kuid appi ei tule. Kui topis oli eemaldatud, lasid uurijad vangistatud linnud lahti. Kontrollrühmas paigutati topis samuti ühe pesa juurde, kuid seal olid kõik linnud vabaduses ja said soovi korral naabreid aidata. Tund aega hiljem tehti vahetus ja pandi topis teise pesakasti juurde.  Kahe ligistikku asuva pesakasti juures istuv röövlind peaks olema võrdne oht mõlemale pesakonnale.  Seepärast ootasid uurijad, et lähedal asuvate pesakastide linnud nii eksperimentaal- kui kontrollrühmast peaksid koos topist ründama, hoolimata sellest, kas naabrid olid neid hiljuti aidanud või mitte. Kaugemal asuvate pesakastipaaride puhul eeldasid bioloogid, et naabrid tõttavad kakku tõrjuma ainult siis, kuid neid on varem aidatud.  Kes aitab keda? Kontrollrühmas aitasid kõik kärbsenäpid naabritel kakutopist rünnata ja tulid koostööd teinud naabritele hiljem appi. Manipuleeritud eksperimentaalrühmades said linnud aru, et naabritest abi pole ning ründasid ise öökulli. Kui seejärel topis tõsteti naaberpesakasti juurde, tulid appi ainult lähedal elutsevad kärbsenäpid.  Kaugemal elutsenud kärbsenäpid ei aidanud topist tõrjuda, kuigi nad olid kursis, mis sünnib  linnud olid ärevad ja lasid kuuldavale hoiatushüüdeid.  Seega lähestikku asuvate pesakastipaaride elanikud aitasid alati naabreid ega hoolinud tema varasemast käitumisest. Kaugemal elanud naabreid aitasid kärbsenäpid ainult siis, kui olid ise varem abi saanud. Lähinaabreid aidates loodavad kärbsenäpid paremini oma pesa kaitsta. Suure hulga pisikeste lindude rünnak võib olla väga raevukas ning sunnib röövlinde kiiresti jalga laskma. Ühtlasi jätavad nad meelde paigad, kus elu kibedaks tehti teinud ning väldivad neid.  Samas on kulli või kaku ründamine alati ohtlik. Mõnikord on kasulikum teeselda ükskõikset ning mitte aidata seda lindu, kes pole kunagi oma abi pakkunud. Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports. 
