Universumi kärgstruktuur mõjutab otseselt galaktikate arengut
Astronoomia üks huvitavamaid ja senini lahendamata probleeme on galaktikate tekkimine.  Galaktikad, mida on universumis rohkem kui Linnutees tähti, on peamised ehituskivid Universumis. Ometi ei ole veel lõplikult selge, kuidas erinevat tüüpi galaktikad täpselt tekivad ning mis protsessid mõjutavad galaktikate arengut. Elmo Tempel ja Enn Saar Tartu Observatooriumist koostöös Radu Stoicaga Prantusmaalt, Lillei ülikoolist uurisid, kuidas universumi kärgstruktuur mõjutab galaktikate arengut. Vaadates galaktikate suureskaalalist jaotust, näeme, et galaktikad on koondunud parvedesse, mida omavahel ühendavad galaktikate ahelad ehk filamendid. Galaktikate filamendid on peamised struktuurid galaktikate jaotuses, mille mõõtmed ulatuvad kuni kümnete megaparsekiteni (1 parsek = 3.26 valgusaastat). Olgu võrdluseks toodud, et galaktikate gruppide tüüpiline suurus on üks megaparsek ning galaktikate suurused ulatuvad kuni 100 kiloparsekini. Selline galaktikate filamentide võrgustik moodustab nn universumi kärgstruktuuri.  Kaks kolmandikku tänapäevases universumis asuvatest galaktikatest on spiraalgalaktikad, mis päärlevad ümber oma telje. Ülejäänud kolmandik on elliptilised galaktikad. Galaktikate pöörlemine on galaktikate tekke juures loomulik nähtus. Lahendamata on aga küsimus, kas ja kuidas galaktikate pöörlemisteljed on seotud galaktikate ahelate ehk filamentidega? Kas galaktikate tekkimine on seotud filamentide tekkimisega? Seda probleemi uurimuse autorid püüdsidki lahendada. Toetudes Sloani digitaalse taevaülevaate poolt vaadeldud universumi kärgstruktuurile ning kasutades spetsiaalset morfoloogilist filtrit, otsisid ning kaardistasid autorid filamentaarsed struktuurid vaadeldud universumis. Näited leitud filamentidest on näha joonisel. Määramaks galaktikate pöörlemistelgi ruumis, kasutati galaktikate kolmemõõtmelist modelleerimist, mis võimaldas saavutada suurema täpsuse kui klassikalised kahemõõtmelised galaktikate mudelid. Kuivõrd eeldatav korrelatsioon galaktikate pöörlemistelgede ja filamentide vahel on väga nõrk, siis uurimuses kasutatud detailsed ning matemaatiliselt täpsed meetodid olid väga olulised, et saada usaldusväärseid tulemusi. Uurimuse autorid leidsid, et spiraalsete ja elliptiliste galaktikate pöörlemisteljed on jaotunud galaktikate filamentide suhtes erinevalt. Spiraalgalaktikate pöörlemisteljed asuvad eelistatult paralleelselt filamentidega, seevastu elliptiliste galaktikate lühemad poolteljed, mis enamasti on ka pöörlemistelje, on eelistatult risti filamentidega. See klapib üsna hästi hiljutistest N-keha simulatsioonidest saadud tulemustega. Nende kohaselt tekivad spiraalgalaktikad rahuliku arengu käigus, mil gaas langeb pidevalt galaktikatesse, see langemine toimub filamentidega risti. See omakorda tähendab, et galaktikate pöörlemisteljed on eelistatult paralleelsed filamentidega. Elliptilised galaktikad seevastu tekivad galaktikate põrgete tulemusel, mis peamiselt toimuvad piki filamenti. Seega elliptiliste galaktikate pöörlemisteljed on risti filamentidega. Selline pilt galaktikate tekkest on küll tugevalt lihtsustatud, kuid arvestades, et leitud korrelatsiooni signaal on väga nõrk, siis suures plaanis on see lihtsustus korrektne. Saadud üldtulemused sobituvad hästi meie ettekujutusega galaktikate arengust, kuid ometi on veel väga palju segaseid detaile. Vastusteta on veel mitmed olulised küsimused. Kas kõik spiraalsed ja elliptilised galaktikad, olenemata värvusest ja suurusest tekivad ühtemoodi? Kas galaktikate filamendid on kõik ühesugused ning mõjutavad galaktikaid ühtemoodi? Galaktikate loomaaed on väga kirju, seega kindlasti on palju detaile, mis on olulised ning seetõttu tuleb kindlasti jätkata galaktikate evolutsiooni ja universumi kärgstruktuuri vaheliste seoste uurimisega. 
