Merkuuri poolustel on jääd
NASA teadlased sai leiule koguni kolmekordse kinnituse.  Merkuuri ümber tiirlev kosmosejaam Messenger mõõtis planeedi põhjapooluse vesinikusisaldust ja polaaraladelt peegelduva valguse omadusi infrapunases lainealas. Samuti sai valmis Merkuuri pooluste temperatuurikaart. Kõik need kinnitavad, et Merkuuril leidub hiigelkogustes jäätunud vett. Merkuur asub Päikesele nii lähedal, et jää leidumine võib tunduda uskumatu. Ometi on planeedi poolustel kraatreid, mis ei näe kunagi päikesevalgust, sest Merkuuri telje kaldenurk on üliväike. Astronoomid oletavad juba aastaid, et taevakeha polaaraladel võib olla külmunud vett. 1991. aastal panid raadioteleskoopidega töötavad uurijad tähele, et Merkuuri pooluste kindlad piirkonnad peegeldavad raadiolaineid samal viisil, nagu teeb seda teeb jäätunud vesi.  Osad neist aladest tundusid klappivat suurte löögikraatrite asukohaga, mida kosmosesond Mariner 10 pildistas 1974. aastal. Kahtlused püsisid, sest Mariner ei teinud fotosid kogu planeedi pinnast. Möödunud aastal jõudis Merkuuri orbiidile NASA sond Messenger. Selle fotod kinnitasid, et raadioteleskoobis jääks peetud alad jäävad tõesti Päikese eest varju.  Messengeri spektromeetrite ning laser-kõrgusmõõtja andmed näitasidki, et Merkuuri poolustel leidub hulgaliselt jäätunud vett.  Jää paljandub ainult kõige madalama temperatuuriga aladel.  Soojemates piirkondades on see kaetud mingi tavatult tumeda ainega, mis kaitseb seda sulamise eest. Tõenäoliselt on see orgaaniliste molekulide segu, mis võis tumedaks muutuda karmi päikesekiirguse käes. Messengeri andmeid uurinud John Hopkinsi ülikooli uurija David Lawrence kinnitas, et jääkiht võib olla kümnete sentimeetrite paksune.  Kihi alumised osad sarnanevad oma vesinikusisalduse poolest Maal leiduvale jääle. Ilmselt on nii jää kui seda katvad süsinikurikkad molekulid pärit komeetidelt või asteroididelt. Astronoomid kibelevad salapärase tumeda kihi koostist uurima. Samuti huvitab teadlasi, kas kusagil Merkuuri pinnal võib leiduda orgaanilisi aineid koos vedela veega. Uurimused ilmusid ajakirjas Science Express.
