Video: Ilutulestik talvetaevas
111 aasta eest avastatud noovajäänuk GK Persei on endiselt tegus. GK Persei on saanud oma poeetilise nime tänu välisele sarnasusele ilutulestikuga. 1901. aasta 21. veebruari õhtul läks šoti vaimulik Thomas David Anderson Edinburghis hilja õhtul oma kodu poole ning märkas Perseuse tähtkujus suurt heledat tähte.  Esialgu oli ta pisut pettunud, arvates, et see hele täht on tal varem lihtsalt kahe silma vahele jäänud. Järgmisel päeval andis ta nähtust teada Greenwichi observatooriumi ning selgus, et Anderson oli avastanud uue noova. Hiljem tuli ilmsiks, et sama piirkonda tähistaevas oli pildistatud paar päeva varemgi ning noova oli mõne päeva jooksul muutunud 10 000 korda heledamaks. Maksimumis oli see ama hele nagu täht Vega. GK Persei on eriline, sest tema ümber vaadeldi esimest korda "ülevalguskiirusel" arenevaid objekte. Paar kuud pärast plahvatust olid noova ümber vaadeldavad helenduvad rõngad, mida alguses peeti väljapaisatud aineks ning mis näisid tsentraalsest tähest eemalduvat valguse kiirusest kiiremini. Hiljem leiti seletus: tegu ei olnud mitte reaalselt väljapaisatud ainega, vaid noova plahvatuse valgusimpulsi peegeldusega tähtedevaheliselt ainelt ehk valguskajaga. Noova plahvatuse käigus tegelikult väljapaisatud aine muutus vaadeldavaks 15 aastat hiljem, 1916. aastal. Alates sellest ajast on teda vaadeldud mitmetel lainepikkustel, kasutades nii lai- kui kitsasriba filtreid, sest tegu on kõige energeetilisema ja heledama noovajäänukiga, mis sarnaneb pigem supernoova kui tavalise noova jäänukile. GK Persei jäänuki struktuur on filamentaarne justkui hõõglambi niidikobar.  See sisaldab mitmesuguse kujuga väiksemaid osasid ehk sõlmekesi. Objekt asub meile küllaltki lähedal, umbes 1500 valgusaasta kaugusel ning jäänuki ruumiline paisumiskiirus on umbes 1000 km/s. Tänu sellele on tema näiv paisumine taevasfääril umbes üks kaaresekund aastas, mis on kergesti mõõdetav maapealsete teleskoopidega isegi paari kuu jooksul. Sellel põhjusel hakkasid Tiina Liimets, Kristiina Verro ja Indrek Kolka Tartu Observatooriumist koos Hispaania kolleegidega alates 2004. aastast jälgima GK Persei paisumist taevasfääril loodepoolseimal Kanaari saarel La Palmal asuva Isaac Newtoni teleskoobiga  kasutades optilisteks vaatlusteks mõeldud lairibakaamerat. Saamaks ruumilist pilti noovajäänukist oli vaja teada ka noovajäänuki üksikute osade radiaalkiirusi, mida on võimalik mõõta Doppleri nihke kaudu. Selleks tehti spektroskoopilisi vaatlusi kahe teleskoobiga. Kui taevasfääril olid mõõdetud kokku 282 sõlmekese nihkumised, siis nendest 207-l oli võimalik mõõta ka radiaalkiirused. Pannes kaks kiirust kokku, konstrueeriti noovajäänuki kolmemõõtmeline vaade ruumis. Selgus, et noovajäänuk on paks osakesterohke sfääriline kiht. Kihi paksus on hetkel umbes pool jäänuki välimisest raadiusest. Sõlmede ruumilised paisumiskiirused tsentrist väljapoole võivad olla oluliselt erinevad, enamasti vahemikus 600 ja 1000 kilomeetrit sekundis. Optilised vaatlused näitavad, et noovajäänuk paisub kõigis suundades ühtlaselt ning on märgata vaid tagasihoidlikku aeglustumist alates tema väljapaiskamisest rohkem kui sajand tagasi. See oli ootamatu tulemus, sest eelnevad uurimused raadio- ja röntgenlainealas ennustasid tugevat aeglustumist noovajäänuki kagupiirkonnas tänu vastasmõjule tähtedevahelise ainega. Täpsemalt ennustati, et noovajäänuki kagusektor on oma paisumisega järele jõudnud tähe eelnevas elufaasis väljapaisatud ainele (tähe ümber avastatud bipolaarsele udukogule) ning pidurdub selle tõttu. Kuid nüüdse uurimuse autorid sellist aeglustumist ei leidnud. Nii järeldavad Tartu astronoomid  ajakirjas The Astrophysical Journal ilmunud artiklis, et noovajäänuk ei ole udukogule järele jõudnud ning seetõttu ka ei toimu pidurdumist. Mineviku massikaost tekkinud lööklaine tõttu on noova ümbruses tähtedevaheline keskkond tühjaks puhutud ning noovajäänuk saab seal segamatult paisuda. See aga ei seleta raadio- ja röntgenlainealas vaadeldud asümmeetrilise kujuga objekti optilises lainealas vaadeldava noovajäänuki asukohas. Kõnealust raadio- ja röntgenkiirgust on võimalik seletada magnetväljast tingitud protsessidega tähtedevahelises aines. Videos on kokku pandud CK Persei vaatlused 1953. aastast alates, esmalt fotoplaatide vaatlused ning 2004. aastast La Palma teleskoobiga tehtud kaadrid. Kõik kaadrid on ümbritsevate tähtede abil astromeetriliselt kokku sobitatud. Sealjuures on varasemate kaadrite intensiivsused valitud subjektiivselt noovajäänuki paremaks esiletoomiseks, kuid ajas tihedam kaadrite jada, alates 2004. aastast on esitatud ühes ja samas intensiivsuste skaalas. Selline esitus võimaldab näha mõnede sõlmekeste eriskummalist heleduse muutust. Vastupidiselt kogu noovajäänuki heleduse sujuvale langusele 2.6 protsenti aastas, muutub osade sõlmekeste heledus mitmeid kordi, kas heledamaks või nõrgemaks paari aasta või isegi mõne kuu jooksul.
