Elu pärast surma
Kliinilises surmas olijate organid päästavad elusid. Lisaks elunditele saab surnukehadelt ka tüvirakke.  Neid saab kasutada kuni viis päeva pärast surma, näitasid USA Miami ülikooli teadlased. Inimese luuüdi sisaldab mesenhüümi tüvirakke, mis suudavad areneda nii kõhre-, luu- kui rasvarakkudeks. Nende abil on valmis kasvatatud lõualuu. Mesenhüümi tüvirakkude viimine teise inimese kehasse ei tekita ägedat immuunreaktsiooni. Seetõttu eelistatakse neid näiteks laste ravimisel.  Tüvirakuteraapia jaoks vajalik rakukogus võib olla väga suur ning elusalt doonorilt ei pruugi seda kätte saada. Seepärast huvitab biolooge, kui kaua pärast surma on tüvirakud veel siirdamiskõlbulikud. Pärast südame seiskumist hakkavad kõik inimese rakud kiiresti surema. Mesenhüümi tüvirakkude elupaigas on loomulikult üsna hapnikuvaene keskkond ja seetõttu võivad need elujõulistena püsida üllatavalt kaua. Miami ülikooli uurija Gianluca D'Ippolito kinnitusel saab laipadelt hankida suuremas koguses tüvirakke kui elavatelt doonoritelt.  D'Ippolito hoidis kahe laiba sõrmeluid viis päeva külmikus. Seejärel eraldas ta luudest mesenhümaalsed tüvirakud ning pani need koekultuuri kasvama. Viie nädala pärast suutis uurija need muuta kõhr- ning luukoe eellasteks ja rasvarakkudeks. Nüüd soovib ta samadest rakkudest kasvatada närvi- ja soolerakke. Siiani on raviks kasutatud vaid surnud doonorite sarvkesta tüvirakke, mille abil leevendatakse raskeid silmahaigusi.  Paljud tüvirakkude uurijad jäävad siiski ettevaatlikuks ning soovitavad kindlaks teha, kas surnukehast pärinevad rakud on nii terved kui need välja näevad.  Ümbritsevat kudede suremine ja pikaajaline madal temperatuur võivad tekitada märkamatuid kuid siiski tõsiseid kahjustusi. Lisaks soovitatakse ühe inimese ravimiseks kasutada vaid ühest allikast pärinevaid tüvirakke. Kui tekib vajadus ravi korrata, on see laibast doonori puhul võimatu. 
