Noort Maad soojendasid vesinik ja lämmastik
Varane Maa polnud kuigi sõbralik paik. Planeeti tabas tihe meteoriidisadu, atmosfäär oli hapnikuta, puudus kosmilise kiirguse eest kaitsev osoonikiht. Lisaks polnud Päike nii ere ega soe kui praegu.  Esimese kahe miljardi aasta jooksul oleks Maa pidanud olema jäätunud taevakeha. Ometi tõendavad geoloogilised andmed, et Maal leidus ka tol ajal meresid, kuigi planeedi pinnatemperatuur võis olla umbes -10 kraadi Celsiuse järgi. Kuidas see võimalik oli, ei osata siiani seletada. Chicago ülikooli teadlane Robin Wordsworth otsis lahendust Titaanilt. See Saturni kuu asub Päikesest väga kaugel, ometi on selle pinnal vedelas olekus aineid. Vedela vee olemasolu on küll seni tõendamata. Titaani atmosfääris on rohkelt vesinikku ja lämmastikku. Atmosfääri rõhk on suurem ja gaasid on tihedalt kokku pressitud. Kui vesinik ja lämmastik sellises keskkonnas kokku põrkavad, suudavad need koos neelata infrapunakiirgust. Wordsworth lõi arvutisimulatsiooni, et aru saada, kas vesinik ja lämmastik võisid iidsel Maal tekitada samasuguse nähtuse. Mudel näitas, et kui noore Maa atmosfääris oli vesinikku umbes 10 protsenti ning lämmastikku hulk oli kaks korda suurem kui praegu, tõstis see planeedi temperatuuri 10-15 kraadi võrra.  Iidse kliima uurijad pole kindlad, et noorel Maal leidus nii palju vesinikku. Wordsworthi kinnitusel võisid gaasi hulka suurendada vulkaanid. Ka polnud ürg-Maal vesinikku tarvitavaid baktereid, kes muudavad vesiniku metaaniks. Uus vaatenurk võib mõjutada elu otsinguid Päikesesüsteemist väljaspool asuvatel planeetidel. Suur hulk vesinikku planeedi atmosfääris annab lootust elu leidmiseks ka siis, kui taevakeha asub Päikesest kaugel ning selle pind on külm. Uurimus ilmus ajakirjas Science. 
