Poole sajandi eest surnud naise rakud kubisevad vigadest
1951. aastal emakakaelavähki surnud Henrietta Lacksi rakud kasvavad sadades laborites. HeLa nime kandva rakuliini abil katsetatakse vähiravimeid. Samu rakke kasutab ka geenilüliteid kaardistav konsortsium ENCODE.  Paraku on populaarsed rakud täis geenikordusi ja kromosoomivigu, näitasid HeLa genoomi sekveneerinud Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratooriumi teadlased. See tekitab küsimuse, millistes uurimustes on neid rakke mõistlik kasutada. Lars Steinmetz koostas HeLa geenijärjestuse ja võrdles seda normaalse inimgenoomiga. Kõik piiramatult paljunevad kasvajarakud erinevad teistest inimkeha rakkudest ning juba varem oli teada, et HeLa rakkudes on lisakromosoome. Tegelik vigade hulk oli jahmatavalt suur. Tuli välja, et et HeLa rakkudes on lisakoopiaid peaaegu kõikidest kromosoomidest. Ka paljud geenid on mitmes korduses, mõnda DNA-piirkonda on isegi kuni kuus koopiat. Lisaks on nii 11. kromosoomis kui paljudes teistes kromosoomides suured piirkonnad segi paisatud ja geenide järekord sassis. Kuna Henrietta Lacksi kehast võetud algsete kasvajarakkude geenijärjestus pole teada, ei saa praegu kindlalt öelda, kuidas need muutused on tekkinud. Steinmetzi kinnitusel on muutused 11. kromosoomis emakakaelavähi puhul väga tavalised. Just need võisid tekitada Lacksil kasvaja. Uurija sõnul on nüüd vajalik kaardistada HeLa rakkude evolutsioon.  Hoopis tõsisem on küsimus, kas nii vigast rakuliini saab kasutada inimrakkude mudelina. Steinmetzi uurimus näitas, et HeLa toodab geenikorduste tõttu palju rohkem valke, kui seda teevad tavalised rakud. See kehtib ligi 2000 geeni puhul. Teadlase kinnitusel võib HeLa endiselt olla abiks emakakaelavähi uurimisel. Normaalselt talitlevate inimkeha rakkude mudelina saaks kasutada näiteks inimeste naharakkudest loodud pluripotentseid tüvirakke. Uurimus ilmus ajakirjas G3.
