Kes meid vaatab?
Kas bussipeatuses seistes tundub, et kõrvalseisjad kõõritavad meid pidevalt? Kui vaataja pilgu suund jääb segaseks, eeldame, et vaadatakse meid. See on iseloomulik kõikidele inimestele, näitas ajakirjas Current Biology ilmunud uurimus.  Pilgu tabamine tundub enesestmõistetav, kuid närvisüsteem näeb selleks kõvasti vaeva. Me vaatame teiste inimeste silmade asendit ja pea suunda. Nägemismeele kaudu saadud info liigub hindamiseks ajju. Hämaras või ereda päikese käes on nägemine häiritud ning aju peab otsustama väheste andmete põhjal. Sydney ülikooli psühholoog Colin Clifford lõi arvutis suure hulga inimeste näopilte ja palus vabatahtlikel katsealustel hinnata, mis suunas inimesed vaatasid. Piltide põhjal oli raske aru saada, kuhu silmad olid suunatud. Katsealused otsustasid põhiliselt oma varasemate kogemuste põhjal. Cliffordi sõnul tuli selgesti välja, et meie aju on programmeeritud uskuma, et teised inimesed jõllitavad meid. Eriti selgesti avaldub see siis, kui me ei saa täpselt aru, kuhu silmad vaatavad. Pilgu tajumine ei sõltu seega ainult nägemise kaudu saadud infost. Meie ajud toodavad kogemuste põhjal oletusi ja klapitavad neid sellega, mida me hetkel näeme. Sel nähtusel võib olla erinevaid bioloogilisi põhjusi. Cliffordi sõnul võib pilkkontakt näidata nii suhtlussoovi, domineerimist kui võimalikku ohtu, ohumärke aga ei tohi kunagi alahinnata. Mõned uuringud näitavad, et sarnane nähtus esineb juba imikutel ning võib olla kaasa sündinud.
