Vene karu ja Eesti karu: vahe on sees
Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias  kõlavad Henno Käo kirjutatud laulusõnad. Aga kus elasid karud enne, kui loomaaedu veel polnud ning isegi inimesed liikusid veel karjakaupa? Esimeste linnade ja külade tekkimiseni oli siis veel tuhandeid aastaid. Emaliini pidi päranduva mitokondriaalse DNAs aja jooksul tekkinud muutuste  mutatsioonide - järgi on võimalik dateerida nii inimeste kui ka loomade rännuteid. Inimeste mitokondri-DNAd uurides on evolutsioonigeneetikud jõudnud tagasi umbes 200 000 aasta eest Aafrika idaosas elanud naiseni, kellega on emaliini pidi suguluses kõik tänasel päeval maakeral inimesed. Seda hüpoteetilist esiema kutsutakse Aafrika Eevaks. Hiljaaegu Tartu Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Marju Keis uuris Venemaa Euroopa osa, Soome ja Eesti karude emaliine pidi levivat mitokondriaalset pärilikkusainet, eesmärgiga kaardistada karude rännuteed Euraasia loodeosas pärast viimase jääaja lõppu. Oma töös võttis Keis kasutusele mitmeid uusi meetodeid, mis võimaldasid molekulaarset kella täpsemaks ajades eristada erinevate karuliinide oletatavaid lahknemisaegu. Aafrika Eevaga võrreldava ürgse karuemani tagasiminek polnud Keisi töö eesmärk, küll leidis ta erinevate karuliinide seas esinevaid geenivariante uurides, et Euroopa karude ühine esivanem elas umbes 175 000 aasta eest.  Euroopas eristavad teadlased geneetiliselt kahte liini karusid. Lääneliin, mis on arvukuselt väiksem, kuuluvad Lääne-Euroopas elavad karud, sama liin on levinud ka Põhja-Ameerikasse ning läänekarudega on geneetiliselt lähedased ka jääkarud. Teine liin  idakarud elavad Baltimaades, Venemaal, Skandinaavia põhjaosas, aga neid leidub ka näiteks Rumeenias, kus nad jagavad maid lääneliini karudega. Lääneliin tekkis umbes 70 000 aasta eest, idaliin 25 000 aasta eest, pisut enne viimase jääaja kõrgperioodi. Üksikud pelgupaigad Viimase jääaja maksimum, umbes 17 000  22 000 aastat tagasi oli põhjapoolkeral kõige elava jaoks äärmiselt karm. Jääkilp ulatus põhjapooluselt peaaegu Musta mereni. Eesti kohal asus sel ajal liustik, millel paksust umbes 1,5 kilomeetrit. Inimestele, aga loomadele olid vaid mõned jäävabad pelgupaigad, kuhu liustikud ei ulatunud. Karudel olid sellisteks pelgupaikadeks Karpaadi mäestik ja teadmata piirkond Aasias. Jääaja lõpul ei pidanud karusid enam mäed ega jõed  kiiresti suutsid idaliini karud levida kogu Põhja-Euroopasse. Keis alustas tööd mitokondriaalse DNA lühemate järjestustega, mis andsid kohati üsna uskumatuid tulemusi  näiteks osutusid Eestis ja Kamtšatkal elavad karud olema üksteisele geneetiliselt vägagi sarnased. Kuigi gloobusele otsa vaadates on nende loomade elupaigad peaaegu teiselpool maakera. See viitab, et kunagi kauges minevikus on need loomad kõik ühe ja sama liini järeltulijad, mis aja jooksul on geograafilise kauguse tõttu eraldunud. Kuid kui appi võeti mitokondriaalse genoomi täisjärjestused, siis see sarnasus enam kinnitust ei leidnud, joonistusid välja viis erinevat haplogruppi, ühte neist kuuluvad ka Eesti karud. Eesti karude arvukus oli väga väike sajand tagasi, mil Alutaguse metsades elas vähem kui 30 looma, seejärel on karude arvukus tublisti tõusnud, nüüd püsib see stabiilsena  Eesti metsades müttab umbes 500-700 looma. See sajanditagune geneetilise pudelikaela efekt on näha ka loomade geenijärjestustes  kõik Eesti mesikäpad kannavad edasi sarnaseid mitokondriaalse DNA-liine, mis omakorda erinevad Soome karude ning Venemaa lääneosas elavate karude geeniliinidest. Keisi sõnul on Soome puhul karudel takistuseks ees meri, Venemaa karudega hoiab vahet Peipsi ja Pihkva järv ning Narva jõgi.  Eesti karudega sama geeniliini mõned esindajad leiti ka Venemaalt,  kuhu loomad on ilmselt Lõuna-Eestist välja rännanud.  Seda väljarändu takistab aga Pihkva oblastis metsata piirkond, mis karude eluks väga ei sobi ning hoiab Eesti karupopulatsiooni üsna eraldiseisvana. Soome karud seevastu on sarnased Karjala karudega. Keisi sõnul vajab Aasias asunud karude jääaja varjupaiga väljaselgitamine kindlasti edasisi uuringuid, kuid emaliini pärilikkusaine uurimine on karude puhul äärmiselt tänuväärne, sest poegadega emakarud on erinevalt isasloomadest üsna paiksed, nende rännuteed on ajas väga hästi tagasi keritavad.
