Kas taimed saavad hakkama ilma putukateta?
Putukate abi kasutab sigimiseks ligi 90 protsenti Maa õistaimedest. Kõige paremad tolmeldajad on kimalased ja mesilased. Taimeõiest nektarit kogudes haagivad nad oma karvase keha külge õietolmu terakesi ja viivad neid teiste taimede õitele. Kui putukaid jääb vähemaks, on taimed ilmselgelt hädas. Prantsuse Montpellier´ ülikooli teadlased mängisid läbi võimalikud viisid, kuidas putuktolmlejad taimed saavad ellu jääda. Kõigepealt võivad taimed proovida isetolmlemist. Osadel liikidel on oma evolutsioonilise ajaloo tõttu olemas geenid, mis lubavad teha kiireid muutusi õie ehituses  viia tolmukad ja emakas üksteisele lähemale ja tekitada võimalus iseviljastumiseks.  Nii saab edukalt sigida ja lühiajaliselt on liik päästetud. Pikemas plaanis on sellises sigimisviisis peidus lõks  geneetiline mitmekesisus väheneb ja kuhjuma hakkavad ohtlikud mutatsioonid. Paljud taimed ei saa isetolmlemisega hakkama. Nad peavad hakkama väheseid allesjäänud putukaid võimalikult tõhusalt ligi meelitama  muutma õied värvilisemaks ja kasvatama suuremad kroonlehed. Uurimuse autori Pierre-Olivier Cheptou kinnitusel võivad vägevatest peibutusvahenditest saada kasu ka putukad. Kui taimed hakkavad tiivuliste meelitamiseks tootma rohkem nektarit, on see mesilastele väga kasulik. Uurija kinnitusel on seni tehtud ainult üks katse, kus uuriti tolmeldajate kadumise mõju taimedele. Michigani osariigi ülikoolis pärdiklilledega tehtud eksperiment näitas, et see liik üritab kasutada mõlemat strateegiat.  Kasvuhoones kasvanud pärdiklilled, kelle ümber oli vähe mesilasi, hakkasid mõne põlvkonna jooksul rohkem isetolmlema. Samuti muutusid nende õied pisut suuremaks. Tõenäoliselt ei suuda paljud taimeliigid tolmeldajate puudumisega hakkama saada. Nii võivad paljud liigid välja surra. Nende hulka ei oska ennustada ükski taimeteadlane. Uurimus ilmus ajakirjas Trends in Plant Science. 
