Ogalikud eelistavad sugulaste seltskonda
Lähimaid sugulasi tunnevad ära nii mikroobid, taimed kui loomad. Kuidas nad seda teevad, on siiani selgusetu.  Kui suguselts jääb kokku kogu eluks, tuntakse sugulasi ilmselt maast-madalast. Üksikeluviisiga loomad peavad võrdluse aluseks võtma neile tuntud pereliikmete lõhna ja välimuse. Kuid mõnikord võib ka kaugem sugulane lõhnata väga tuttavlikult lihtsalt seepärast, et loomadel on ühine kauge eellane. Nii võib olla väga raske teada saada, kes kuulub lähemasse pereringi. Viini veterinaariaülikooli teadlane Joachim Frommen uuris ogalikke ja nende parvedesse kogunemise harjumusi. Need kalad koonduvad väljaspool sigimisaega parvedesse ja tunduvad eelistavat veresugulaste seltskonda. Sama nähtus esineb paljudel kalaliikidel. Parves on turvalisem liikuda ja väheneb tõenäosus, et sind ära süüakse. Kui parv koosneb sugulastest, on see kogu perele kasulik. Frommenit huvitas, kuidas kalad valivad, millise seltskonnaga liituda. Ta pakkus ogalikele ühinemiseks kaht vabalt valitud kalaparve. Ühes olid kala õed-vennad, teises aga täiesti võõrad kalad. Võõras parv koosnes alati ogalikest, keda valiv kala polnud kunagi varem kohanud. Sugulased võisid olla nii tuttavad kui täiesti võõrad. Ogalikud eelistasid alati sugulasi hoolimata sellest, kas nad olid varem koos olnud või mitte. Teises katseseerias pidid kalad valima ainult sugulaste vahel. Ühes parves olid kalad, kellega nad olid varem ühes akvaariumis olnud, teise parve liikmed olid täiesti võõrad. Üllataval kombel ei tekkinud ogalikel siin kindlaid eelistusi. Frommeni sõnul on tõenäoline, et noored ogalikud õpivad varakult ära, millised lõhnamärgid ja välimuse iseärasused iseloomustavad sugulasi ning juhinduvad hilisemas elus nende järgi. Sugulase tundmiseks pole vaja temaga kohtuda ega teda tundma õppida. Uurimus ilmus ajakirjas Ethology.
