Kuidas lõpeb Päikesesüsteem?
Kolmkümmend viis aastat tagasi kosmosesse lennanud NASA sondi Voyager 1 on jõudnud Maast 18,5 miljardi kilomeetri kaugusele. Sealt kogutud andmed kummutavad kõik praegused teooriad Päikesesüsteemi äärealade kohta. Seni arvasid astronoomid, et Päikesesüsteemi ümbritseb magnetväljast ja laetud osakestest koosnev mull ehk heliosfäär. Kui Päikese mõjuväli puutub kokku tähtedevahelise tolmu ja gaasiga, tekib üleminekupiirkond ehk heliopaus. Kosmosejaama mõõteriistad peaksid Päikesesüsteemist väljumisel registreerima päikesetuule ehk Päikeselt pärineva laetud osakeste voo vaibumise. Kosmilise kiirguse hulk peaks seevastu kasvama. Lisaks tekivad magnetilised muutused, sest galaktika ja Päikese magnetväljade jõujooned on erisuunalised. Voyager 1 nägi esimesi märke Päikesesüsteemi piirile jõudmisest juba 2003. aastal. Möödunud aastal jäi päikesetuul sondi ümber vaid mõne päevaga eriti vaikseks. Samal ajal kasvas kosmilise kiirguse hulk. See pani uurimisjaama teadlased arvama, et Voyager 1 on lõpuks Päikesesüsteemist väljumas. Ainult kosmilise kiirguse andmestikku uurides tundubki nii. Seevastu magnetvälja mõõtmiste põhjal viibib Voyager 1 ikka veel Päikese mõjualas, kinnitasid ajakirjas Science ilmunud artiklid. Kui möödunud aastal tehtud mõõtmiste andmetele lisati selle aasta aprillis saadud laetud osakeste andmed, ilmnes kummaline nähtus. Kuigi päikesetuul oli vaibunud, polnud märgata muutusi magnetvälja suunas.  Lisaks nägid Voyageri sensorid vaid ühest suunast saabuvaid kosmilisi kiiri. Päikesetuule kadumisel peaks kosmiline kiirgus sondini jõudma eri suundadest. Sondi andmeid analüüsinud California tehnoloogiainstituudi teadlane Ed Stone kirjeldas Voyager 1 praegust asukohta kui Päikesesüsteemi koridori, kus uks on pärani lahti ja  tunda, mis toimub väljaspool. Koridori olemasolust polnud astronoomidel seni aimu. Keegi ei tea, kui suur see on. Stone´i sõnul võib Voyageril piirkonna läbimiseks kuluda aastaid.
