Läänepoolkeral leiti üle 35 aasta uus kiskjaliik
Möödunud nädalal ilmus ajakirjas ZooKeys uue kiskjaliigi kirjeldus.  Uut kiskjat pole leitud tükk aega. 2010. aastal kirjeldati Durrelli vontsira (Salanoia durrelli)  Madagaskaril elutsev mangustilaadne loom. Läänepoolkeralt pole ühtegi uut kiskjaliiki leitud juba 35 aastat. Andide vihmametsades elutsev olinguito (Bassaricyon neblina) pole siiski täiesti tundmatu elukas. Liigi nahku ja luid leidub mitmes muuseumis. Inimene on pesukarulaste hulka kuuluvat olinguitot pidanud isegi loomaaias, imestades, miks see sigida ei taha. Olinguito avastamise lugu on õpetlik. USA rahvusliku loodusloomuuseumi zooloog Kristofer Helgen oli kimpus olingodega. Need pesukarude sugulased elutsevad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Tavapäraselt on olingodel lühike hallikas karv. Helgen avastas muuseumitest olingonahad, millel oli punakaspruun karvastik. Avastus sundis korraldama ekspeditsiooni Ecuadori. Seal õnnestus teadlastel kohalike küttide abiga püüda üks loom, kes sarnanes muuseumis olevatele tavatutele olingodele. Geeniuuring kinnitas, et loomad kuuluvad omaette liiki. Pisema keha pärast sai väike kiskja nimeks olinguito ehk väike olingo. See avastus kinnitab, et on olemas igati mõistlik põhjus, miks hoida muuseumites alles vanu loomanahku ja luustikke. Nende hulgas võib leiduda veelgi seni tundmatuid liike. Kodukassi ja kaisukaru ristandit meenutav olinguito välimus on petlik. Kolju ja hammaste ehituse põhjal kuulub ta kindlalt kiskjate hulka.  Öösiti tegutsev olinguito pole siiski kuigi lihalembene ja sööb pigem putukaid ja puuvilju. Selles pole midagi erilist. Paljud kiskjad on pigem segatoidulised. Ka karule mekivad ühtviisi hästi nii raibe, mesi kui kaer, kuid teraviljalembus ei tee temast veel närilist.  Olinguito lähimateks sugulasteks on kinkažud ja koaatid ehk ninakarud. Helgeni välitööd näitasid, et olinguitosid on kokku neli alamliiki, kes kõik elutsevad vihmametsade puulatvades. Vastavastatud loomad võivad juba olla hävimisohus, sest hinnanguliselt 42 protsenti nende elupaigaks sobivatest vihmametsadest on maha raiutud. *** Miks uue kiskjaliigi avastamine zooloogid ärevusse ajab? Vastab  Tartu ülikooli zooloogia õppetooli lektor Harri Valdmann: "Uute kiskjate avastamine on erakordne seetõttu, et need loomad pole kuigi peidulised. Kiskjatel on suur kodupiirkond, sest saakloomade jahil on vaja palju ringi liikuda. Seetõttu on kiskja avastamine tõenäolisem kui näiteks kitsalt teatavale toidule spetsialiseerunud  taimtoidulise imetaja avastamine."
