Bioloogilist kella hoiab vaos üks geen
Inimese keha töötab 24-tunnises rütmis ning on kooskõlas öö ning päeva vaheldumisega. Ühelt mandrilt teisele lendamine ja isegi öine töö ajavad kehakella kergesti sassi.  Imetajate bioloogilise kella hoiab täpsena üks molekul, näitas ajakirjas Cell ilmunud uurimus. Oxfordi ülikooli teadlase Russell Fosteri juhitud uurimisrühm tegi katseid hiirtega.  Väikeste näriliste kehakell on inimese omaga väga sarnane. Bioloogilisi rütme kontrollib aju suprakiasmaatiline tuum. See võtab vastu silma võrkkestast tulevaid valgussignaale, hoiab ööpäevast rütmi ja paneb eri kehaosade kellad omavahel kooskõlla. Uurijad valgustasid öösel lühikeseks ajaks hiirte puure ja otsisid seejärel muutunud aktiivsusega piirkondi loomade DNAs. Selgus, et valgus lülitas sisse sadakond geeni, kuid valk SIK1 lülitas need kõik taas välja. Kui valgu aktiivsust vähendati, suutsid hiired oma kehakella kiiresti nihutada ja kohanesid ühe päeva jooksul kuuetunnise ajavahega. Tavalistel hiirtel kulus selleks mitu päeva. Fosteri sõnul töötab molekul omamoodi pidurina, mis ei lase kehakellal täiskuuöödel ja kunstliku valguse käes rütmist välja minna. Sellise piduri olemasolu on oletatud juba mõnda aega, kuid siiani polnud seda leitud. SIK1 tööd takistades saab luua ravimi, mis aitab inimesel kergesti ajavahega kohaneda. Kuid sellest pole kasu mitte ainult maailmaränduritele. Logisevad bioloogilised rütmid kurnavad kogu keha ja nihkes kehakella seostatakse ka depressiooni ning skisofreeniaga.
