Narva silmud olid kuulsad juba enne Põhjasõda
Keskmine hobikalastaja ei pruugi mäletada oma eelmise suve saaki. Vanade tolliraamatute ja muude arhiiviallikate põhjal on võimalik saada üsna hea pilt, mida püüdsid ja müüsid kalamehed enam kui 300 aastat tagasi. Tartu Ülikooli teadlasi huvitas kalapüük Narva ümbruses Rootsi ajal, 17. sajandi teisel poolel.  "Ajaloolised uurimused aitavad hinnata eri kalaliikide arvukuse muutusi ajas ning teha kindlaks inimeste poolt tarbitud kalade koguseid. Mineviku püügimahte teades võime me näiteks paremini hinnata inimtegevuse pikaajalist mõju veekogude ökosüsteemile ja seetõttu võtta vastu paremini kaalutletud otsuseid tänapäeva kalavarude majandamisel," selgitas ihtüoloogia ja kalanduse teadur Aare Verliin. Narva nimelist küla nimetab esimest korda 13. sajandi Taani hindamisraamat märkides, et asulas elavad nii talumehed kui kalurid. Valdavalt soise piirkonna inimasustus oli pikka aega väga hõre.  Elanike arv hakkas kasvama 15. sajandil, kui Narva muutus tähtsaks kauplemiskohaks. 17. sajandi lõpus oli Narvas umbes 3000 elanikku, linnas asus Rootsi sõjaväegarnison. Vene kroonikatest on teada, et 15. ja 16. sajandil oli Narva jõele ehitatud juba kümneid kalatõkkeid.  Kalaäri oli venelaste ja rootslaste käes Eesti Ajalooarhiiv säilitab linna tolliraamatuid aastatest 16621703. Need sisaldavad infot nii kaubanduse kui kalanduse kohta. Tolliraamatute põhjal tegutses 17. sajandi viimasel kümnendil Narvas ligi 450 kalameest ja kalakaupmeest. Kala oli narvalaste toidulaual tähtis ja enam kui 90 protsenti Narva turule toodud kaladest müüdi kohalikele. Narva kalakaupmehed kandsid enamasti vene nimesid, kuid merekalaga, näiteks räimega kauplesid valdavalt rootslased. Nimede järgi otsustades olid kalakaupmeeste hulgas vaid mõned üksikud teiste rahvuste esindajaid: eestlased ingerlased ja sakslased. Kala liikus turul aastaringselt. Talvel sai värsket kala kaugemalt kohale vedada. Siiski oli kalaturg kõige elavam kevadel ja varasuvel, kui paljud liigid liikusid kudemisrännete käigus rannikule või jõgedesse ja ojadesse. Tähtsaim kohalik kala oli särg, mis moodustas veerandi kogu müüdud kalast. Särge püüti peamiselt kevadisel kudemisajal. Kevadel ja talvel müüdi seda värskelt ja mõnikord isegi eluskalana. Suvel ja sügisel läksid müüki kuivatatud ja soolatud särjed. Räim, ahven, kiisk, Peipsi tint ja rääbis moodustasid igaüks umbes kümnendiku müüdud kogusest. Räime ja ahvenat müüdi külmal aastaajal värskelt, suvel soolatult ja kuivatatult. Rääbist müüdi ainult soolatult. Kiisk ja Peipsi tint olid talvel värskelt müügil. Väärtuslikumad liigid - angerjas, jõesilm ja lõhe veeti laevadega Stockholmi ja Lübeckisse. Narva turule jõudsid need harva. Üksikuid kalalaste läks ka Amsterdami, Inglismaale, Riiga ja mujalegi. Tolliraamatute ekspordinimekirjadest võib leida kokku üheksat liiki. Kõige tähtsam neist oli angerjas, järgnesid haug, jõesilm ja lõhe. Eksporditi ainult töödeldud kala. Angerjas, jõesilm ja lõhe soolati tünnidesse. Haugid eksporditi kuivatatult.  Kus narvalased erinevaid liike püüdsid, pole Verliini sõnul alati selge, sest riimveelises Läänemeres elutseb ka arvukalt mageveekalu. Arvestades tolleaegseid kalapaate ja püügivahendeid, võib oletada, et Narva kalamehed püüdsid merel vaid rannikust kuni mõne kilomeetri kauguseni. Merest püüti valdavalt räime. Ülejäänud liigid pärinesid tõenäoliselt põhiliselt muidugi Peipsist, kuid kala püüti ka ümberkaudsetest jõgedest-ojadest ja väikesematest järvedest. Mis on muutunud? Kohalikku kala müüdi Narva turul tol ajal kokku ligi 200 tonni aastas, tuleb aga arvesse võtta, et kindlasti tarbiti kala ka rannikul ja külades kohapeal, mis turu tolliraamatutes ei kajastu. Võrdluseks  olemasoleva püügistatistika järgi püüti samast piirkonnast 1930ndatel umbes 3800 tonni kala aastas, 21. sajandi alguseks oli väljapüük põhiliselt tänu traalpüügile Soome lahes kasvanud 7600 tonnini aastas. Mis on aastasadade jooksul muutunud? "Kalasaagi liigilist koosseisu vaadates näeme, et kolm sajandit tagasi leidus Narva ümbruses palju rohkem angerjat ja rääbist kui tänapäeval. Samas püütakse tänapäeval siitkandist palju koha, arhiivimaterjalides pole seda kala aga kordagi mainitud," ütles Verliin. Tema sõnul oli Narva jõe kuulus tuurarikkus juba Põhjasõja-eelseks ajaks ammu minevik ja tuurapüügi kohta pole arhiivimaterjalides teateid. Väärtuslik ja kudemise ajal kergesti püütav tuurakala ilutses kuni 15. sajandini Narva linnavapil, pärast seda asendati need lõhe sugulaste harjustega. Uurimus ilmus ajakirjas PLOS One.
