Leiti putukate paaritumist talletav kivistis
Hiina paleontoloogid avastasid üliharuldase kivistise - 165 miljoni aasta vanune fossiil talletab kahe tsikaadi armurõõmu. Miks see natuke kelmikas kivistis muistse loomastiku uurijaid erutab? Kuna putukate fossiile leitakse harva, on entomoloogidel vähe aimu, kuidas on putukate paljunemiskäitumine aastamiljonite jooksul arenenud.  Tuleb välja, et tsikaadide suguelundid ja paaritumiskombed pole juuraajastust saati oluliselt muutunud. Esialgu jääb arusaamatuks see, kas iidsed tsikaadid paaritusid kõhud vastamisi või eelistasid nad pigem küljetsi koos olla ning nihkusid fossiilil nähtavasse asendisse kivistumise käigus. Iidsed putukad kuuluvad liiki Anthoscytina perpetua. Tsikaadid on sarnastiivalised hüppavad putukad, kes toituvad taimemahlast. Troopikas leidub valjuhäälseid tsikaadiliike. Eestis elutsevad pisemad liigid, keda võib leida heinamaadelt. Üks tavalisemaid liike on harilik käosülglane ehk harilik vahtlane (Philaenus spumarius). Täiskasvanud looma teavad vähesed, kuid peaaegu kõik on näinud taimede küljes olevaid vahulärakaid. Selle sisse peidavad end käosülglase vastsed. Nad toodavad erilist nõret, mille sisse jäävad kinni tillukesed õhumullid. Vaht kaitseb vastseid röövloomade, parasiitide ja kuivamise eest. Uurimus ilmus ajakirjas PLoS One.
