Kas elu rändab kosmoses ringi?
Umbes 800 000 aastat tagasi kukkus praeguse Tasmaania saare lääneranniku niiskesse sohu meteoriit. Plahvatuses sulas osa pinnases olevatest kivimitest klaasitükikesteks, mida on Darwini mäe järgi nimetatud kraatrist ja selle lähiümbrusest üles korjatud kilode kaupa. Osa klaasist sisaldab üllatavalt hästi säilinud taimeosi, näitas ajakirjas Nature Geosciences ilmunud uurimus. See on esimeseks tõendiks teooriale, mille kohaselt võib elu levida ühel taevakehalt teisele. Astrobioloogid on pikka aega oletanud, et elu ehituskivid või koguni lihtsa ehitusega pisikesed elusolendid võisid Maale jõuda asteroiditükkidega.  Nii on meie planeedilt leitud Marsilt pärinevaid meteoriite. Arvutuste kohaselt tekitab kokkupõrge suure asteroidiga lööklaine, mis paiskab osa planeedi pinnaga saastunud asteroiditükke kosmosesse tagasi. Kivitükkide küljes olevad mikroobid või orgaanilise aine molekulid võivad nii jõuda teistele planeetidele. Ometi pole keegi siiani suutnud tõestada, et eluks vajalikud orgaanilised ained elavad üle plahvatusel tekkiva kõrge rõhu ja äärmusliku kuumuse. Briti loodusmuuseumi teadlase Kieren Torres Howardi juhitud uurimisrühm analüüsis Darwini kraatri klaasitükkide levikut ja koostist. Howard pani tähele, et klaasitükkides leidub väikesi terakesi, suurimate läbimõõt on 200 mikromeetrit. Lisaks oli klaasis meekärjelaadseid struktuure. Keemiline analüüs näitas, et terakestes leidus ohtralt turbasoodele iseloomulikku orgaanilist ainet  tselluloosi ja erinevaid taimelehtedest pärinevaid polümeere. Juba varem olid geoloogid kraatrist leidnud vähkide ja teiste veeloomade kivistisi. See viitab, et meteoriidi langemise ajal oli seal soine piirkond. Howardi oletusel sulatas meteoriit pinnasesse tungides osa kivimeid üles. Kvartsi ja liiva sulamisel tekkis klaas, millesse jäid kinni taimeosakesed. Seal sisalduv vesi ja teised lenduvad ained aurustusid silmapilkselt. Tekkinud vahumullid moodustasid jahtuvas klaasis kärjetaolise mustri ja klaasi jäid lõksu ka tselluloos ning teised molekulid. Sellises "klaaspakendis" võivad orgaanilised ained kergesti kosmoses ringi liikuda. NASA kulgur Curiosity on Marsilt juba leidnud meteoriidikraatrites tekkinud klaasitükke. Nende purustamiseks ja analüüsimiseks uurimiseks pole kulgur piisavalt osav. Neid uuringuid hakkavad tegema järgmised uurimisekspeditsioonid.
