Miks puuviljad riknevad?
Hammustades seest mädanenud õuna või maitstes käärima läinud marju sülitame need vastikustundega välja. Sel hetkel jääme toidu nimel peetavas lahingus bakteritele ja seentele alla. Teooria mikroorganismide ning suuremate loomade vahel käiva kibeda toidusõja kohta pakkus 1977. aastal välja USA teadlane Daniel Janzen. Tol ajal Michigani ülikoolis töötanud ökoloogis tekitasid riknenud avokaadod mõtte, et seened ja bakterid muudavad toidu suuremate elusolendite jaoks võimalikult eemaletõukavaks ja tagavad nii endale rikkaliku toidulaua.  Loodusvaatlused kinnitavad, et mädanevad puu- ja aedviljad on bakteriparadiis, suuremad loomad aga eelistavad enamasti riknemata vilju. Matemaatikutel pole siiani õnnestunud Janzeni oletust tõestada.  Loodud mudelite põhjal peaksid toitu mädandavad bakterid välja surema, sest puuviljade rikkumine kulutab liigselt energiat. Kui see on nii, pole mädaneva pirni või õuna ebameeldiv maitse mõeldud mitte inimese ja teiste loomade peletamiseks, vaid on tekkinud täiesti juhuslikult. Ajakirjas Proceedings of the Royal Society B ilmunud uurimuses näitasid erinevate Suurbritannia ülikoolide teadlased, et looduslik valik võib toidurikkujaid siiski soosida. Mudeli põhjal said lagundajad ja mädandajad teiste bakterite ees konkurentsieelise siis, kui mikroobiliikide levik oli piiratud.  Erinevad toiduallikad olid erineva mikroflooraga, näiteks õunakorvis tegutsesid teistsugused bakterid kui kartulikeldris. Varasemad mudelid eeldasid mikroobide täiesti vaba liikumist. Nüüd peab mudelit katseliselt tõestama. Ainult nii saab olla kindel, et üliküpsed maasikad paneb peenral käärima mikroobide ja lindude-imetajate vaheline karm konkurents. Janzeni teooria kriitikute sõnul peab uurima seda, millises järjekorras seene- ja bakteriliigid küpsele puuviljale saabuvad. Ainult nii on võimalik mõista, kas mikroobid võistlevad suuremate elusolenditega või konkureerivad hoopis üksteisega.
