Enn Auksmann: armastada ja aidata inimest ehk sallivuse talumatu kerg(l)us
Järgnes vaikus, mille jooksul ma ei suutnud kuidagi saada üle üllatusest, mille need sõnad olid minus tekitanud. Kõnealune õppejõud oli meie perekonnatuttav, ja seniste kokkupuudete põhjal ei oleks ma mitte kuidagi osanud tema suust midagi selletaolist oodata. Aga ta jätkas: "See ajalookäsitlus on vale, kuna asetab uurija uuritavast moraalselt kõrgemale ning toob endaga paratamatult kaasa ebaadekvaatsete hinnangute andmise, iga ajalooperioodi tuleb aga hinnata temale endale omaste kriteeriumide alusel." Seejärel õpetas too auväärne õppejõud meile kaks üliolulist printsiipi, millest peaksime oma õpingutes, uurimistöös ja üleüldse elus lähtuma: sine ira et studio1 ja audiatur et altera pars2. Näib, et need põhimõtted on põhjalikult ära unustatud – kui neid üldse ongi kunagi teatud ja järgitud. Iseäranis põhjalikult on need ära unustatud viimase paari aasta "debattides" (ei, ei saa ilma jutumärkideta), olgu traditsiooni ja progressi või sallimatuse ja avatuse üle arutledes vaieldes kakeldes. Mõned aastakümned tagasi kirjutas Mart Helme: Raadios mängis muusika – seda ei pandud tähele.Räägiti sõjast – seda ei kuulatud.Anti edasi uudiseid maavärisemisest, uputusest, näljast – kõik olid süvenenud töösse.Tuli ilmateade… "Keera kõvemaks," elavnesid äkki kõigi pilgud. Vahepeal on siiski midagi muutunud: silmakirjatsejad ja poosetajad on nüüdseks avastanud, et veelgi parema enesetunde kui lihtsalt mugav äraolemine annab maailma hädadele ja kannatustele kaasa õhkamine… oma blogides ja internetikommentaarides (ning võimalust mööda eurorahasid jagades). Sisuliselt januneb see uus "progressiivne" künism sõltlase kombel üha suuremate annuste järele: andke meile rohkem, veel ja veel neid, kelle valust ja surmast kokku kuhjatud pjedestaali mööda üles ronides on võimalik ennast senisest veelgi parema inimesena tunda. Lisaks muidugi vaenlase, sallimatu, vihkaja kuju loomine – mis sest, et mitte päris, sest kust sa sihukesi ikka piisavas koguses võtad, seepärast kõlbavad ka ise välja mõeldud. Midagi sellist sain äsja tunda "Salliv Eesti / Tolerant Estonia" nime kandval Facebooki lehel (mis oma pea eranditult vastanduva, ühekülgse ja ennast teistest kõrgemaks ja paremaks upitava sisu tõttu on minu hinnangul tõeliselt viha õhutav). Nimelt julgesin küsida, kas pole mitte veidi ennatlik süüdistada eesti rahvast vihkamises ja meie riiki natsiriigiks olemises, kui Vao põgenikekeskuse süütaja isikut ega motiive ei ole veel õnnestunud välja selgitada. Vastuseks sain teada, et olen sallimatu, vihaõhutaja, pagulastevastane ja üleüldse piiratud inimene, kelle ametissesobivust kirikuvalitsus peaks tõsiselt kaaluma. Muidugi ei tohi lasta ennast millestki taolisest mõjutada, seda enam, et minu valu kellegi mõistmatuse pärast ei ole võrreldavgi – näiteks nende kodutute meeste omaga, keda olen paari viimasel päeva jooksul üritanud aidata oma eluga kuidagigi jälle järje peale saada. Või nende kahe vana inimese läbielamistega, kellega täna kohtusin ja kellel oli nii palju rääkida sellest, kuidas nende parimad noorusaastad möödusid Siberis – ega järgnevadki olnud kuigipalju kergemad. Või eriti selle abielupaari valu ja pisaratega, kelle vastsündinud lapse paari tunni eest mulda sängitasime… Mida ma arvan pagulastest, on paljud küsinud, mõned vist isegi siirast huvist ja soovist erinevaid arvamusi kuulates enda oma võimalikult adekvaatselt välja kujundada ja sõnastada. Arvan seda, mida mu meelest igaüks peaks arvama: kõiki inimesi tuleb armastada, nagu Kristus on meid armastanud, s.t. tingimusetult, ja iga abivajajat tuleb oma võimaluste kohaselt aidata. Ilmselt on paratamatu mingite valikute tegemine, kuna kõiki me aidata ei saa ja seepärast tuleb esiteks mõelda neile, kes sõltuvad meie abist kõige enam, ja teiseks olla valmis aitama just seda konkreetset inimest, kes parajasti meie abi vajab, keda parajasti just mina aidata saan. Viimase osas olen pidanud kahetsustundega tõdema, kuivõrd abstraktne – ja sisuliselt ebahumaanne – on minu hinnangul paljude pagulasabiaktivistide suhtumine ja kõnepruuk. Eriti hästi tuli see esile mõne päeva taguses „Vabariigi kodanike“ saates, kus Varro Vooglaiu konkreetse ettepanekuga kõige kaitsetumate päästmiseks ei haakunud ei saatejuht ega ükski saatekülaline, ka mitte Eesti Pagulasabi esindaja, kes, vastupidi, hakkas otsima õigustusi selle mitte tegemiseks. Ühinen siinkohal Varro Vooglaiuga ja ütlen, et ka mina olen – juba pikemat aega, ammu enne praeguse põgenikekriisi teadvustamist meie avalikkuses – mõelnud sellelesamale, s.t. võimalusele kasvatada üles kas üks või koguni mitu sõja- või muudest kriisikolletest pärinevat orbu. Neile, kes nüüd käsi hõõrudes ja parastades küsivad, miks ma seda seni teinud ei ole, oskan vastata niipalju, et peamiseks raskuseks taolise otsuse tegemisel on olnud minu jaoks asjaolu, et mu peres on kasvanud (ja kasvab) nüüdseks juba noore täiskasvanu eas raske puudega poeg. Ma tean, mida tähendab see, et keegi on "teistsugune". Ning mitte ainult oma raske puudega poja, vaid ka temast kaks aastat noorema tütre käekäiku jälgides, kes on lasteaiast alates pidanud kannatama väga palju pilkeid ja mõistmatust nii sellepärast, et tal on puudega vend, kui ka sellepärast, et ta on pärit kristlikust perekonnast. Jah, siinsamas Eestis. Nüüd, mil meie kõige noorem laps on jõudnud kooliikka, näen ma tasapisi jälle samasuguseid märke… Aga ma loodan, et jõuan kord ka selle otsuseni. Seni püüan abistada neid, keda ma abistada saan. Võib-olla on selleks Süüriast või Aafrikast või kuskilt mujalt pärit pagulane. Võib-olla aga järjekordne üksikema, kes on pidanud kahe kohaga tööl käimise kõrvalt last kasvatades oma üürivõlga korteriperemehele suuseksiga tasuma. Või mõni väliselt nii tugev mehepoeg, kes ei suuda näha oma elul enam mõtet, kuna see seisneb ainult vahelduvas paarinädalases rahateenimises Soomes ja seejärel selle paaripäevases maha joomises Eestis. Jah, ka selliseid lugusid kuulevad kirikuõpetajad ja ka sellised inimesed vajavad meie südant ja abi… Praegu, neid ridu kirjutades, ma mõtlen, kas ma ikka tahan neid avaldada. Sest ma tean, mis tavaliselt järgneb oma südame avamisele ja mõtete siirale avaldamisele. Aga olgu nii, vahel on vaikimine valusamgi. 1 viha ja eelarvamuseta, erapooletult 2 kuulatagu ka teist poolt ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
