Kaia Kapsta-Forrester: immigratsioon ja/või revolutsioon?
Viibides suve alguses Inglismaal õnnetus mul külastada ühest endisest mõisast tehtud majamuuseumi. Selles oli hämmastava detailsusega püütud taastada paari sajandi tagust elukorraldust. Mõisa väljapanek ehitas minu jaoks emotsionaalse ühenduse ajaloo pöördelistel etappidel kaotusi kogenud inimeste igapäeva eluga. Jalutasime läbi avarate, rikkalikult dekoreeritud ruumide, keset kunagi eksisteerinud kultuuri ja inimliku hingamise vaikivaid tunnistajaid – kõik oli jäetud nii, nagu oleksid selle ruumi pärisomanikud hetk tagasi tõusnud ja toast lahkunud. Peatusin ühe elevandiluukarva imekauni nikerdustega laua juures. Osaliselt oli sellel kullast ornamente, osaliselt vääriskive. Suurem osa pinnast sillerdas pärlina heledates pastelsetes toonides. Minuga kaasas olev tuttav Briti kunstiajaloolane ütles, et tegemist on kilpkonnaluust lauaga. Enne Prantsuse revolutsiooni olid kallihinnalised väärismetalliga ehitud kilpkonnaluust mööbliesemed saanud staatuse ja kuuluvuse sümboliks. Selline trend sai Euroopas esialgselt alguse Prantsusmaalt ja liikus sealt edasi paljudesse teistesse Euroopa maadesse. Kilpkonnaluust mööblieseme omamine oli märk, tunnistus ühiskonna teatud gruppi kuulumisest, lugupeetud seisuse ja positsiooni omamisest. Nii kustub möödunud päevade hiilgus Prantsuse revolutsiooni eelõhtul tekkis Prantsuse ühiskonda liberaalsemalt meelestatud grupp, “kolmas seisus”, kelle hulgas oli ka vaimulikke ja aadlikke. Selle grupi formeerumisega loodi Assemblée nationale ehk rahvuskogu. Esialgu kutsuti enesega ühinema ka teisi seisusi. Samas teab ilmselt enamus meist seda etappi ajalooõpikutest meenutades, et loosungi all liberté, égalité – vabadus ja võrdsus, millele mõni aeg hiljem lisati ka fraternité, vendlus – eskaleerusid käimalükatud ühiskondlikud protsessid verise võitluseni senise korra säilitamist taotleva “vanameelsete” ja “uuendusmeelsete” jõudude vahel. Jutumärgid on siia lisatud taotluslikult. Pöördelised ajad tõid kaasa ka sellise muutuse, et märgiliselt stabiilset ja turvalist elukorraldust tähistanud kilpkonnaluust mööbel sai senisest täiesti vastandliku tähenduse. Kui sinu või sinu lähedaste kodust leiti kilpkonnaluust mööbliese, siis sa olid valel poolel, sul oli küljes märk, mis lõppkokkuvõttes tähendas kiirteed giljotiini alla. Isegi kui keegi “uuendusmeelsetest” mingil hetkel ärkas ja vallapäästetud terrori osas õõvastust tundis, teadsid kõik, et siit enam tagasiteed ei ole… Giljotiinid töötasid juba täiskäigul. Inimesed hakkasid kiirustades kilpkonnaluust mööblit peitma, hävitama või võimalusel teistesse maadesse, eriti Inglismaale toimetama. Rahvasteränne – tagasi minevikku või edasi tulevikku? Olen mõnetise segadusega ja ka suure huviga jälginud kogu seda protsessi, mis ühiskonnas praegusel hetkel käärib. Kõlab isegi uskumatult, aga nii meil kui ka kogu Euroopas on selgelt eristumas “uuendusmeelsed” ja “vanameelsed” jõud ning hetkel ei ole üldse oluline, mis on protsentuaalne suhe nende vahel. Määrab positsioneerumine. Täna kõlavad ühiskonnas veel kaks täiesti vastandlikku häält. Ja isegi kui olen lubanud ennast uinutada üleskutsetest suurema dialoogi ja teineteisemõistmise suunas, siis lähemal vaatlusel olen jõudnud tõdemuseni, et need kaks vastasseisus positsioneeruvat paradigmat hakkavad teineteisest eemalduma lausa valgusaastate kaugusele. Uurides üldist meelsust ja püüdes saada mingitki objektiivsemat pilti erinevate häälekandjate kaudu päevakajalises artiklites, aga eriti kommentaarides ja sotsiaalmeedias, on mind üllatanud üks avastus – märgiliselt, sõltumata keelest, on sõnavara sama leeri seisukohavõtjate keelekasutuses erinevates maades üsna ühene. Keegi oleks nagu kätte võtnud ja tõlkinud ühest keelest teise täpselt sama retoorika. Aga enamus neist kommenteerijatest on ju tavalised inimesed, kes lihtsalt väljendavad oma isiklikke mõtteid… Rääkides migratsioonikriisist – millest me tegelikult räägime? Suhtlemispsühholoogia toob välja huvitava fenomeni – mõnele valulikule sündmusele reageerides või olulise teema üle diskuteerides, eriti konfliktsetes olukordades, ei pruugi me olla teadlikud sellest, et kusagil sügavamal, metatasandil räägime me hoopiski millestki muust. Tegelik kommunikatsioon käib varjatud teemade tasandil, mis on meil inimestena kõigil sarnased. Me räägime südameteemadest, mis on sarnased sõltumatult rahvusest ja usutunnistusest. Need on seotud meie baashirmudega ja turvatundega. Sellisel sügavamal kommunikatsiooni tasandil püüame me tagada endi eksistentsiaalse ellujäämise. Sel tasandil oleme juhitud vajadusest kinnituse järele – kas me oleme piisavalt armastatud, piisavalt austatud, aktsepteeritud, kas meie väärikus on tagatud, kas me asetseme meie jaoks sobival jõupositsioonil, kas meil on õigust autonoomsusele, enesemääratlusele jne. Kuna aga tegemist on pigem teadvustamata protsessidega, siis ei ole me ise nendest peidetud sõnumitest suures osas teadlikud. Ainus, mida me kuuleme, on ebakõla kahe infosaatja vahel, mispeale tunneme siirast pettumust teise poole mõistmatuse tõttu. On ülimalt inimlik, et järgmise sammuna kaldume me andma vastaspoolele hinnangu – kui tema näeb maailma läbi teist värvi prillide, siis tema näeb asja valesti. Kui tema kasutab asjade väljaütlemisel teistsugust retoorikat, siis tema seisab valel poolel. Seistes suurte kataklüsmide lävel Kas võib olla, et rääkides migratsioonikriisist, põgeniketulvast, ennastsalgavast abikäe ulatamisest sõjapõgenikele ja tagakiusu all kannatanutele, euroopaliku identiteedi ja kodude kaitsemisest, rassismist ja tagurlikkusest, räägime me tegelikult hoopiski “kilpkonnaluust mööblist” meie tagatoas? Me keeldume lahti ütlemast sellest, mis on olnud meile seni väärtuslik ja märgiliselt olulise tähendusega; teavitame optimistlikult tulevikku vaadates, et meie juurest seda “vana maailma rudimenti” leida ei ole võimalik; või tunneme salamisi kergendust selle üle, et oskasime sellest taagast õigeaegselt vabaneda? ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
