Rain Kooli: (kaitse)politseiriigist, postaktiivsusest ja meedia kobakäplusest
Kohveriga juhtunust tõukunult olen ma jõudnud kahele järeldusele. Esiteks – nn suurtel poistel (ehk võimukandjatel ja võimule ligi olijatel) on aeg-ajalt kange tahtmine ära rääkida, mida nad teavad, aga ülejäänud inimesed ei tea. Tahtmine on nii kange, et taiplikum inimene paneb nonde “suurte poiste” pillatud vihjetest pildi kokku ammu enne kui pilt otsustatakse siis lõpuks suure aplombiga avalikkuse ette tuua. Kusjuures selle aplombiga ei tasu hirmus kaua oodata, eriti kui tegemist on ühe lahinguga kahe riigi vahelises infosõjas ja riik teisel pool rindejoont on sadu kordi suurem, agressiivsem, harjutanum ning propagandasõjaks paremini relvastatud kui meie isamaa, me õnn ja rõõm. Vastasel juhul juhtub nii nagu laupäeval, mil siseministeerium ja kaitsepolitsei püüdsid infot Eston Kohveri väljavahetamisest küll kinni hoida, kuid Vene meedias avaldatu tõttu oldi sunnitud lõpuks siiski… no, käituma... postaktiivsena. Sõnana kõlab see esmapilgul just nagu järelaktiivne, aga aktiivsuse kvaliteedi poolest ongi järelaktiivsus alati enam-vähem võrdne ütlusega aktiivne nagu post. Ühe keskmise posti aktiivsust oskab igaüks endale ette kujutada. Teine Eston Kohveri saagast – eriti selle lõpumeetritest – tõukunud järeldus on, et Eesti ajakirjandusele rohkem või vähem viisakate etteheidete tegijad vaatavad küll otsa tõestele faktidele, kuid teevad neist täiesti äraspidiseid järeldusi. Jah, on tõsi, et samal ajal kui Vene telekanali kaamera(d) ja reporter olid Eston Kohveri ja Aleksei Dresseni vahetuse ajal piirisilla ääres kenasti reas, ei teadnud Eesti ajakirjandus toimuvast midagi. Küll aga on läbinisti väär järeldus, et see näitab Vene meedia professionaalsust, Eesti meedia kobakäplust ning fakti, et Eesti on (kaitse)politseiriik. Kõik on ju täpselt vastupidi! Mõelgem korraks, miks Vene telekanalid olid sündmuse tulipunktis ning Eesti omad mitte. Seetõttu, et Vene kanalid teevad ülipõhjalikku uurivat tööd ning suudavad seetõttu välja nuhkida FSB salajase operatsiooni, mida too püüab meedia eest igati varjata? Lubage naerda! Venemaal käivad asjad nii, et Kremli ning FSB esindajad haaravad telefonitoru ning teevad välja valitud telekanali juhtidele teatavaks, mis kell ja kus nende tiim olema peab. Teatavaks tehakse ka, mis hetkel Venemaa pinnale jõudnud Aleksei Dressenit intervjueerima peab ja mida tema käest küsida tuleb. Lisaks pannakse täpselt paika, milline on juhtunu meediakajastus. Selliselt tegutsedes pole meedia enam vähimalgi määral ajakirjandus, vaid erioperatsiooni osa, üks manööverdaja infolahingus. Ütlen ausalt – olen siiralt õnnelik, et Eestis asjad nii ei käi. Küll aga võiks kaitsepolitsei oma Vene kolleegide operatiivsuse ennetamiseks tulevikus oma kaamerad erioperatsiooni jäädvustamiseks püsti panna. See võimaldaks kapol endal tuua avalikkuse ette kasutuskõlblikku materjali, mis pole pärit Vene propagandamasinast. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
