Triin Toomesaar: kui onu Alkost on saanud onu Alkohoolik
On kolleege, kes pärast tööpäeva liiguvad koju äreval sammul, lootes küll parimat, ent peljates ka halvimat. Kuigi eile õhtul eest leitud lahtine rõduuks, mille kaudu koju jäänud sõltuvushaige uue liitri järele põgenes, polnudki ehk kõige hullem, puudub kindlus, et elamine täna siiski ühes tükis on, arvestades, et psühhoosis pereliige pole võimeline suitsetamiseks valima voodist sobilikumat kohta, rääkimata konide kustutamisest. On kaaslasi, kelle kannatus täna hilisõhtul lõpuks katkeb ja ununeb viimnegi ratsionaalsus. Kuigi auklikuks põlenud teki alla elukaaslase riidlemise eest varjuda püüdev mees võiks isegi naerma ajada, on asi naljast kaugel ning käiku läheb kõik, mis ette jääb, püüdmaks juba teist nädalat lakkamatus joobes pereliikmele mõistust pähe panna, samas teades väga hästi, et see ei aita. Karjumine ei aita. Nüpeldamine ei aita. Palumine ei aita. Välja viskamine ei aita. Kokkulepete tegemine ei aita. Jookide ära kallamine või sigarettide peitmine ei aita. Kannatlikkus ehk aitaks, aga... kaua sa kannatad? Arvestades eestlaste üleüldist vägijoogilembust, aga ka alkoholisõltuvuses inimeste (osaliselt vaid oletatavat) arvu1, võib üle riigi kokku korjata selliseid lugusid liigagi palju. Aeg-ajalt neid lugusid jutustatakse teineteisele, aga sedagi valdavalt siis, kui vähemalt mõõdukas kilk peas ja piisavalt julgust oma tundeid ja kogemusi jagada. Aasta(kümne)tega muutuvad lood suguvõsade uskumatuteks ja poolhumoorikateks legendideks, kuigi leidlikud põgenemised lukustatud uste tagant, hooletust suitsetamisest alguse saanud tulekahjud või lausa terariistadega ründamised on nendes hetkedes elanud inimeste jaoks igati reaalsed ja kõike muud kui naljakad. Naeruse suu kohal vaevatud silmad Alkoholi liigtarbimisest rääkides osutatakse valdavalt sellele, milline on vägijookide (ahel)pruukija negatiivne mõju pruukijale endale – millistesse tõbedesse ta võib haigestuda, milline on mõju tema tööelule, milliseid eluohtlikke valikuid võib ta langetada, kui kulukas kõik eelnev riigile on ja nii edasi. Vähem pööratakse avalikku tähelepanu liigtarbimise mõjudele neile, kes alkoholisõltuvuses inimesega igapäevaselt koos töötavad või nendega lausa ühe katuse all elavad ehk teisisõnu nn passiivsetele joojatele. Vaid siis, kui uudisvoogu ilmub järjekordne nupp purjus juhi tõttu hukkunu(te)st, tekib (ajutine) ühismõistmine alkoholitarbimise negatiivsetest mõjudest ühiskonnale laiemalt.  Korraga ajab nii naerma kui nutma teadmine, et kui alkohoolik on joonud end eluohtlikku seisundisse, on sellest välja toomine tasuta, aga ise kliinikusse pöördumisel tuleb teenuse eest täies ulatuses maksta.  Tihti asetatakse ka sellistel puhkudel (ja eriti just tagantjärele targutades) vastutus vähemalt osaliselt purjutaja kõrvalseisjale endale – et ta ei laseks purjus sõpra mitte mingi hinna eest rooli ega vette, et ta ise poleks rumal ega istuks purjus inimese juhitavasse sõidukisse, et ta ei jätaks võtmata rolli, mida riik mingil põhjusel võtta ei suuda või ei soovi, ega unustaks olla see, kes reguleerib oma kaaskondlaste alkoholikäitumist. Eriti just alkohoolikute pereliikmed ja lähedased sõbrad on need vaikivad, aga pikaaegsed kannatajad, kelle mõtted, lood ja kogemused jäävad (vale)häbi tõttu liiga kauaks varjatuks ning kelle aegamisi kujunevaid tervise- või muid häireid alkoholismi tagajärgede hulka naljalt ei arvutata. Nii ongi alkohooliku perekonda kuulumise tõend sageli vaid tuttava müüja või riigiametniku, õpilase või õpetaja, pankuri või laotöölise, sõbra või kolleegi naeruse suu kohal olevad vaevatud silmad, mille põhjustaja jääb tihti nähtamatuks ka muidu väga tähelepanelikule märkajale. Unetud ööd ja ärevad päevad täis ootamist ja tüdimust, hirmusid ja muresid, lootmist ja pettumist jätavad sügava jälje nii nende vaimsele kui ka füüsilisele tervisele, nende õpi- ja töövõimekusele – seega ka omandatavale haridusele või tehtavale karjäärile ja üldisele elukvaliteedile. Pikas perspektiivis avaldab see mõju kogu ühiskonnale ning – kui inimlikud kannatused pole millegi pärast piisavalt kõnekas argument – jah, ka riigi majandusele. Kuna tehtav kahju ei torka nii koheselt ja teravalt otse silma, on kerge selle koorma tegelikku kaalu eirata. Juua poole vähem või müüa poole vähem? Võimalikult vähe reguleeritud (alkoholi)turg näib olevat meile aga nii püha ning sõltuvushäirest vabanemine inimese enda lihtlabase kättevõtmise asi, et alkoholismikoletise arvukate peade raiumise üritamine ongi asetatud valdavalt sõltlaste ja nende lähedaste õlgadele. Vabakondlik üleskutse juua poole vähem on muidugi igati väärtuslik, ent kroonilise liigtarbimise pärast vaevlejatele sellest ei piisa, sest sageli ei tule ka kõige paremast tahtmisest juua poole, veerandi või isegi viiendiku võrra vähem midagi välja, rääkimata sellest, et tarbitavad kogused oleks passiivsete kannatajate endi määrata. Kas neid hädalisi nii palju ikka olla saab, et on mõtet üldse südant valutada? Arvestades leibkonna keskmist suurust Eestis (2,13) ning alkoholismi küüsi langenute hinnangulist arvu (55 000), januneb – kui lubate selle iroonilise väljendi – süsteemsema lahenduse järele üle 100 000 inimese, kelle hulgas on ka arvukalt lapsi. Jah, terve Tartu linna täis aktiivseid ja passiivseid alkoholisõltlasi vajab senisest oluliselt paremat lahendust, mis hõlmaks nii reklaami, müüki kui võõrutus- ja sõltuvusravi. Näiteks kui liigtarbimisega kimpus isik otsustabki praegu vägijookidest loobuda, põrkub ta kokku lakkamatu teavitusega, et lahjem või kangem, värvilisem või värvitum jook tähendab lõbusat ja muretut elu, patriootlikkust ja sotsiaalsust, toetust (spordi)meeskonnale või kultuurisündmusele. Reklaam röögib saadetevahelisel ajal, (neti)lehest uudiseid lugedes või lihtsalt linna peal jalutadeski silma ja südamesse: „Tarbi mind, see on nii äge, mäletad, kuidas tookord Juhaniga…?!“ Ükski kohustuslikus korras lõppu loetud kiirmonoloog alkoholi kahjulikkusest ei varjuta reklaamist esimesena saadud ülevat emotsiooni. Alkohoolikul võib keeruline olla poest ka tavapärast toidukraami tuua, sest veed-mahlad-limonaadid on lähestikku kirevates pudelites õllede-veinide-viinadega ning seda lausa kassaaparaatide kõrval. Alkoholism ise on paljuski ametlikult aladiagnoositud, mh seetõttu, et tihti jätavad patsiendid selle murega arsti poole pöördumata, seda enam, et alkoholisõltuvuse ravi on kallis. Seega valitakse tsüklisse langemisel lihtsalt – kuigi lihtsat pole selles miskit mitte kellegi jaoks! – (ära) kannatamine. Ühel hetkel saab raha otsa ja/või tervislik olukord muutub selliseks, et tuleb kiirabi kutsuda. Korraga ajab nii naerma kui nutma teadmine, et kui alkohoolik on joonud end eluohtlikku seisundisse, on sellest välja toomine tasuta, aga ise kliinikusse pöördumisel tuleb teenuse eest täies ulatuses maksta. Aga kujutage ette olukorda, kus igapäevaseid ahvatlusi on sõltlasele vähem, sest alkoholireklaam on tubakareklaamile sarnaselt keelatud. Kujutage, et alkoholi võib müüa vaid selleks ette nähtud poodides, kusjuures ost tuleb iga kord registreerida ID-kaardiga. Kujutage, et alkoholismiravi – mitte ainult võõrutusnähtude leevendamine – on diagnoosi saanud sõltlastele tasuta, kusjuures alkohoolik saab end arsti abiga lisada ka sõltlaste nimekirja: nii et juhul, kui ta püüab mingil põhjusel siiski vägijooke osta, näeb kaupleja ekraanilt teavitust, et tema ees seisvale kliendile neid müüa ei tohi. Kujutlege, et alkoholismidiagnoosiga inimese pereliikmed võiksid elada rahulikumaid päevi ja magada rahulikumaid öid, kuna juba esimeste tsükliilmingute puhul on võimalik lähedane tasuta haiglaravile viia, selmet nädalaid või kuid kodus (ära) kannatada. Täna oleme olukorras, kus vaid noogutame, et joome (aga no muidugi mitte meie isiklikult!) siin Läänemere kaldal liiga palju tõepoolest, ent alkoholiturg peab – maksku, mis maksab – liberaalne olema ning alkohoolik võiks eelkõige ise aru saada, et viin on ikkagi tarkade inimeste jook. Selliselt maksame lõppkokkuvõttes aga suurt lõivu nii sõltuvuse käes vaevlevate inimeste endi kui ka nende lähikondlaste tervisehäirete ja töö-, õpi- ning üldise elukvaliteedi languse eest. Ei teagi, kelle terviseks selle peale nüüd võtta... 1 http://epl.delfi.ee/news/eesti/psuhhiaater-kiireid-lahendusi-alkoholismi-probleemile-pole?id=66452792 ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
