Rain Kooli: meid ühendav ebamaine ilu
Otsapidi on sama näha ka mõnede veebikommentaatorite retoorikas, kes nüüd, Euroopat ähvardava rändekriisi aegu, tõdevad, et võrreldes uute tulijatega tunduvad meie kodused venelased ikka väga armsad ja omad. Ühiskond on siis nagu üks vahva gaas, mis muidu lendleb, kuid välise surve mõjul võib ka ühtseks vedelikuks muutuda. Kusjuures mitte ainult üks või teine ühiskond, vaid julgen väita, et ka inimkond tervikuna. Oodake ainult tulnukate invasioon ära ja näete oma silmaga. Kui see kõik püüda sõnastada lihtsa matemaatilise valemina, siis võib öelda, et inimühiskonna sisemiste erinevuste olulisus on pöördvõrdelises seoses inimühiskonna ja välisteguri vahelise erinevusega. Ehk mida enam välisvaenlane meist erineb, seda samasugusemad me ise endile tundume ja seda enam ühte hoiame. Olen juba varem mõelnud teinekord selle üle, et kui ühendav efekt on võimalik negatiivses valguses – ühise vaenlase puhul –, kas see oleks võimalik ka positiivses kontekstis? Teatud näiteid sellest ju on. Juba mainitud Antiik-Kreekas lõpetasid üksteisega sõdivad linnriigikesed oma vaenu, ühinemaks aeg-ajalt ühise spordipeo – olümpiamängude – nimel. Meie endi laulupeotraditsioongi sobib näiteks: sama “Mu isamaa on minu arm” peale võivad samal hetkel sama päikese all liigutust tunda ja pisaraid valada inimesed, kes maailmavaateliselt või kõlbeliselt muidu üksteise ruumi kohe kuidagi ära mahtuma ei kipu. Tõsiasja, et me ei vaja ühinemiseks ohtu, ähvardust ja vaenlast, vaid meid võib liita ka ilu, headus ning härdumus, on minu jaoks lõplikult viimistlenud päris viimased nädalad. Jõudnud olen selle tõdemuseni vaadates statistikat selle kohta, milliseid lugusid ERR-i erinevates portaalides kõige enam loetakse. Tõsi, esikümnesse mahub nii mõnelgi juhul n-ö ärritavuskünnise ületavaid lugusid – Venemaa käitumine, rändekriis, opositsioonierakonna liidri korruptsioonikahtlustus. Siiski on oma nädalate konkurentsitult loetuimad lood olnud need, mis kajastavad inimkonnaülest, kosmilist ilu, sõna otseses mõttes ebamaist vaatemängu. Me võime tülitseda maksude, naiste ja laste õiguste, rahvusvahelise poliitika, natsismi ja kommunismi võrdsustamise ja teab mis teemade üle veel. Aga kui meid kõiki mähib sõnatusse lummusesse varjutuv superkuu, Perseiidide tähesadu või virmaliste maagiline mäng, siis ma ütleksin, et meil on siiski veel lootust. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
