Kätlin Konstabel: viina tundeline vägi
Mis põhjustel eestlased alkoholi tarbivad ja kas need põhjused on samad kui näiteks prantslastel? Kas me oleksime rahul, kui me oleksime Euroopa kõige väiksema joomaga rahvas, aga probleemide komplekt selle taga oleks jätkuvalt hull? Või kui saaksime alkoholitarbimise vähemaks kui soovitud kuus liitrit elaniku kohta, ent narkoprobleemide arv suureneks samal ajal hoogsalt ja meil vohaks nii tõsine internetisõltlus, et netimaanidele tuleks rajada raviasutusi? Kui mõni meie käitumismudel on muutunud häirivaks, liiaseks või lausa sõltuvuseks, on sel mudelil oma mõte ja funktsioon. Isegi siis, kui me seda ei teadvusta. Loomupärane impulsiivsus pluss vajadus saada lahti ärevusest, kurbusest, hirmust – ja ollaksegi jamas. Hea tuju või unustus tahetakse saavutada korrakski, hilisematest negatiivsetest tagajärgedest hoolimata. Kui inimene pole saanud õppida, kuidas oma tundeid taluda, väljendada ja juhtida, vajab ta abivahendeid: seos meeleoluhäirete ja alkoholi liigtarbimise vahel pole sugugi juhuslik. Pereterapeudid näevad inimestega töötades iga päev, millised on olnud keeruliste elusündmuste ja raskete emotsioonidega hakkamasaamise viisid läbi põlvkondade. On perekondi, kus tundeid püütakse aina kõrvale lükata ja alla suruda – see aga annab hoobi füüsisele, diagnoosiks saadakse psühhosomaatilised haigused. Leidub peresid, kus igas põlvkonnas põgenetakse suitsiidi, muid lahendusi raskustele ei nähta. On suguvõsasid, kus pingelõdvendust on tavaks otsida üha uutest suhetest, millest kõrvaltvaatajal on vahel raske sotti saada isegi siis, kui ta on omandanud oskuse perfektselt jälgida kõigi teleseriaalide suhteliine. Ja oh kui palju on meil peresid, kus põlvkonniti on tunnete ja eluraskuste eest paopaigaks viinapits või õlletops. Paljud üritavad vapralt võidelda, et põlvkondi kordunud probleemsetest toimetulekuviisidest hoiduda ja ise paremini elama õppida. Kui aga keskkond tuletab aina meelde, et mõni konkreetne tunnete eest pagemise viis on nii normaalne, nii lahe, nii kättesaadav… siis ongi teisiti proovimise ja pingutamise asemel lihtsam valida see vana ”hea”. Muidugi võib küsida, et mis siis alkoholi ja teiste tundeelu abivahendite kasutamises halba on, kui seda viisakalt ja kultuurselt teha. Natuke julgust juurde üks kord, natuke muretum jutt teine kord, ei enamat. Üks kord ja teine kord ja… tuhandes kord. Kas on ikka meeldiv endale ja teistele tunnistada, et olulised elusündmused on aset leidnud vaid tänu neile abivahenditele? Kui pisike või suureks sirgunud laps küsib oma vanemate tutvumisloo kohta, siis kas teda rõõmustab vastus, et ema jäi isale peol silma, sest too oli purjus ja siis tunduvadki kõik naised kenad? Ja et kuidagi jõuti voodisse, ikka vahel juhtub, kes see täpselt mäletab ja kaitsevahendid ununesid ja nii sa, armas järeltulija, valmis tehtud said? Tore tulemus, ajukahjustust pole, oled täitsa normaalne. Aga kui see pereisa tegelikult siiani kahtleb – et ehk andis tulivesi aastate eest hoo mesijutule ja kirele, mida muidu poleks pidanud olema? Või kui pereema selliseid jutte kuuldes üritab unustada, et tegelikult meeldis talle hoopis üks teine noormees, on meeles siiani – aga too polnud viinapitsigi toel nii kuraasikas, hoopis kuidagi vaikseks muutus ja… läks nagu läks, mis seal ikka. Kahetsused ja unustamised, reipa näo tegemine ja seal taga ometi salamõtted, et võibolla võinuks nii mõnigi oluline hetk olla ka teisiti – kui vaid osanuks ja teadnuks ja alkoholist abivahend nii lähedal polnuks. Kas seda kõike pole meie perelugudes liigagi tihti? Romaanis „Sõda ja rahu“ arutleb vürst Andrei allohvitseridega eelseisva Borodino lahingu olulisuse üle. Pataljonikomandör Timohhin mainib vestluses, et tema sõdurid keeldusid viinast, sest polevat selline päev, liiga tähtis on peatselt algav lahing. Ma ei tea, kui palju on selles loos tõde; millisel puhul on ühe või teise riigi sõduritele viina pakutud või sellest loobutud, aga me näeme kirjaniku hoiakut: teatud tõsiste sündmuste eel pole tuliveelt toe otsimine sünnis. Jah, ka muidu kui sõdades on inimesed teiselt elu võtmiseks vajanud alkoholi abi, igapäevane vägivald ja kurjad sõnad on sageli saanud viinalt ootamatu toe. Tagajärjed võivad olla pöördumatud, sellised viinaväe teod on kohutavad ja nii tulebki ka riigi tasandil mõelda, kuidas seda vältida. Aga mõelgem teisiti – kas pole mingis mõttes veel lohutum, kui ilma promillide abita ilusast ja õigest rääkida ei suudeta? Kui just need kõige pühamad, tõsisemad, olulisemad, armsamad, õrnemad sõnad vajavad väljenduse leidmiseks tuge lahjemalt kolm-võrdub-kahelt või kangemalt ühelt? Kui armunud noormees ei julge neiut baarileti juures käimata tantsima paluda ja neiu kardab, et silm pole kokteilita piisavalt särav, naer piisavalt kelmikas? Unustame hetkeks viinast tingitud halva ja mõtleme sellele heale ja ilusale, mis meil kogemata jääb, kui me vajame alkoholist või muust mõnuainest karke, et kõige laugjamatelgi tundemaastikel käia. Mitte menuetti või tangot tantsida – lihtsalt käia? Kui terve rahvas vajab neid karke? Kas me saame ikka uhkustada, et oleme rahvana aastatuhanded ühe maalapi peal paigal püsinud, kui oleme leppinud sellega, et emotsioonide osas oleme me põgeneja rahvas? Lepime sellega või kuulutame lausa uhkusega oma põgenejaloomust – et see ongi meie viis, eestlase emotsionaalne essents? Kui pole viin, siis on muud ained, sünnis võimalus end surnuks töötada või digimaailma kaduda? Jah, küllap inimesel peab olema vabadus oma elu ja tunnetega toimetada, nagu ta heaks arvab – kui see kellelegi haiget ei tee. Vabadus end kasvõi surnuks juua. Aga kas on ikka aus ja õiglane jätta valikuvabadusest ilma järeltulevad põlved – pärandades neile kargud ja põgenemist heroiseeriva tundevaese elu? ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
