Urve Eslas: tüdimus
Kõik saavad aru, et Venemaa on rikkunud Krimmi annekteerimisega pea kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Kõik saavad aru, et sellega on Venemaa loonud suhetes läänega uue olukorra, kus milleski ei saa enam kindel olla. Kuid sellest teadmisest hoolimata on tüdimus ühel hetkel kohal. Nii juhtub kahel põhjusel. Esiteks on Lääne tüdimus Ukrainast üks neist jutustustest, mida Sputnik ja RT hea meelega loovad ja jagavad. Teine põhjus on kurnamistaktika – viia informatsioon nii rohkeks, intensiivseks ja vasturääkivaks, et sellega tegelemise asemel on kergem käega lüüa. Informatsioon, mis on muidu hea ja vajalik, muutub tüdimust tekitavaks nagu kurnav päike. Kuid ehk on tüdimusel veel ka kolmas põhjus. Kui vaadata kirjanduses toimuvat, siis on tüdimus on üks vastikumaid deemoneid, millega inimene alates tööstusrevolutsioonist on kokku puutunud. 1857. aastal ilmus Charles Baudelaire „Kurja õied“, mis kirjeldas änge ja ahistust, hääbumist ja irooniat, mida inimene modernses maailmas kogeb. Iga luuletus seal on nii tihe ja kontseptuaalselt võimas, et selle raamatu ümber loodud akadeemiline kihistus on märkimisväärne. Palju lootust raamat ei jäta: inimene, nagu ka loodus, on olemusest halb. Vast kõige olulisem on sissejuhatav luuletus, „Lugejale“. See lõpeb salmiga, mille Tõnu Õnnepalu tõlkest kohandas Mariliin Vassenin: See on Tüdimus. Silmad täis tahtmatuid pisaraid,ta unistab tapalavadest, tõmmates piipu.Sa tunned ju teda, lugeja, seda koletist õrna,Sina, silmakirjalik lugeja, mu sarnane, mu vend. Sellest alates võiks see pöördumine lugeja poole olla paljude raamatute saatesõnaks. Ära teeskle, näib Baudelaire ütlevat, nagu sa ei saaks aru, et tunned sama, mida mina: sedasama tüdimust. Tüdimus on sisse kolinud, kõigi oma kohvrite, külmade silmade, lilleklumpide ja kübarakarbiga. Kui Lars Svendseni „Igavuse filosoofia“ eesti keeles ilmus, kirjutas Marju Lepajõe artikli „Tüdimusest ehk akeediast varases munkluses“, kus ta näitas, miks Svendsen tüdimust lihtsustatult mõistnud on, ja seletas lahti, mida akeedia endast kujutab. Akeedia, keda kutsutakse keskpäevadeemoniks, on deemonitest kõige rõhuvam. Tüdimusest ja loobumisest tulevad kõik muud patud – kui pikast võitlusest vaim nõrkeb, kui munk annab alla ja laseb asjadel minna, siis ründavad ka kõik teised. Keskpäevadeemon on nagu kurnav päike, sarnane kurnamistaktikale. Sarnase kaadriga päikese kurnatud maast algab Naomi Kleini film pealkirjaga „See muudab kõik“, mis linastub homme algaval Pimedate ööde filmifestival. Film räägib kliimakatastroofist, ja see algab ülestunnistusega: autor on kliimamuutustest rääkivatest filmidest kurnatuseni tüdinud. Sulavad jäämäed ja meeleheitel jääkarud loovad tahtmise mujale vaadata. Ja ta küsib: kas on tõesti võimalik, et oleme tüdinud isegi maailma lõpust? Selle tüdimuse põhjus, leiab ta, on meie uskumises, et kõige halva allikaks on inimloomus – oleme loomult halvad, ahned ja lühinägelikud. Kui see on tõsi, siis pole meil mingit lootust ega mingit põhjust võidelda. Aga mis siis, kui põhjus ei olegi meis, kui põhjus on loos, mida me endale räägime, küsib ta. Kui nii, siis kõik, mida vajame, on uus lugu, sest ainult sellest on abi tüdimuse vastu. Tund ja kolmkümmend minutit hiljem, filmi lõpus, ütleb üks tegelastest: on aeg, kui me peame astuma tibusammul ja on aeg, kui me peame jooksma nagu pühvlid. Ja lisab: praegu peame me jooksma nagu pühvlid. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
