Madis Vainomaa: oma mineviku tumedad perioodid aitavad serblastel pagulasi inimlikult kohelda
On detsembrikuu viimased päevad. Belgradis on päikesepaisteline, kuid isegi siinse kliima kohta ebaharilikult soe. Linn valmistub aastavahetuse pidustusteks. Linnaosaturgudel käib vilgas kaubitsemine kuuskede ja igat laadi vähem või rohkem marineeritud hõrgutistega. Press kihiseb mõne päeva eest toimunud korruptsioonivastasest politseiaktsioonist, mille käigus arreteeriti ligikaudu 80 erinevates korruptiivsetes toimingutes kahtlustatavat, sh ka üks endine minister, mõned kõrgelennulised ametnikud ja ärimehed. Vaid mõned kuud tagasi kesklinna parke ummistanud Liibüa, Süüria ja Afganistani pagulased on peaaegu ununenud. Tavalise EL-i kodaniku tähelepanuvälja surus pagulasprobleem ennast teravamalt sisse ilmselt alles augustikuu teisel poolel, kui ligi 5000-pealine pagulaslaine proovis Kreekast Makedooniasse murda. Pisargaasi ja paukgranaatidega tipnenud sündmustele järgnenud kuudel oli pagulaskriis Euroopas uudis number üks. Brüsseli jaoks oli see aga vana probleem, mis Liibüas viimase rohkem kui neli aastat kestva kodusõja tagajärjel vaid võimendus. Seni oli Brüssel mõista andnud, et olukord on keeruline, kuid muretseda ei tasu, sest süsteem toimib. Viimase all peeti silmas nn Dublini regulatsiooniga loodud võimalust saata pagulased tagasi sellesse liikmesriiki, kus nende andmed juba üles täheldatud või kus nad juba olid ametlikult asüüli taotlenud. Praktiliselt tähendas see meeletut survet eelkõige Kreeka ja Itaalia asüülimenetluse süsteemidele. Tegelikkuses oli see surve nii meeletu, et nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Euroopa Liidu Kohtu kohaselt ohustas Kreekas kujunenud olukord juba 2011.a. elementaarseid inimõigusi. Selmet tegeleda olukorraga kui ühise EL-i murega, kohtles Brüssel seda kui eelkõige just Kreeka ja Itaalia probleemi. Septembris Euroopa Komisjonis valminud nn Euroopa rändekava pani ette paigutada liikmesriikide vahel kohustusliku kvoodi alusel ümber 160 000 EL-i juba sisenenud asüülitaotlejat ja lisaks ümber asustada veel 20 000 väljapool EL-i asuvates põgenikelaagrites olevat põgenikku. Kvoodiga solidaarsuse serveerimine pehmelt öeldes ei leidnud just heakskiitu ennekõike kunagisest idablokist pärit EL-i liikmete seas. Samal ajal kui liikmesriikide vahel käis terav sõnasõda, muudkui tugevnes meeleheitel paadipõgenike surve EL-i lõunapiiridele ja meedia keerutas mõnuga dramaatilisi pilte laste laipadest rannal nii siin- kui sealpool Vahemerd. Balkanilt vaadates tuleb tõdeda, et võrreldes teiste samuti pagulasmasside liikumisest puudutatud Euroopa riikidega on Serbia oma tegevusega suutnud olukorrast endale maksimaalselt plusspunkte noppida. Esiteks otsustas Serbia – erinevalt näiteks Makedooniast või ka Ungarist – oma piire pagulaste jaoks okastraadi ja pisargaasiga mitte sulgeda, vaid vastupidi: sissetulijaid registreerides proovida neile anda maksimaalset abi ja tuge, võimaldades soovijatel edasi liikuda, peamiselt Saksamaa suunal. Küünikud on nähvanud, et mis Serbial viga suuremeelset mängida, kui pagulased ei taha ju Serbiasse jääda, vaid just edasi EL-i liikuda. See pole siiski päris õige. Oli ju Saksamaa (tõsi küll, teiste liikmesriikide nurina taustal) avalikult kinnitanud oma valmidust põgenike vastuvõtuks. Sellises olukorras püüda 5 000 ja enamat tsiviilisikut ööpäevas oma piiridelt eemal hoida olnuks esiteks arutu (ja oleks ühel hetkel kahtlematult lõppenud vägivallaga) ja teiseks, arvestades nende inimeste tausta, ka vastuolus 1951. aasta Pagulasseisundi konventsiooniga. Sellises erandlikus massimigratsiooni olukorras valis Serbia ühtlasi nii õiguspärase, pragmaatilise kui ka humaanse variandi. Tegemist polnud siiski lihtsalt „piiride avamisega“. Serbiasse sisenenud pagulased registreeriti ja soovijatel võimaldati edasi lääne suunal liikuda, kuid samal ajal püüdsid Serbia võimud kogu protsessi maksimaalselt kontrolli all hoida. See võimaldas nõrgemate ja väetimate paremat arstlikku ja õiguslikku kaitset, olgu siis tegu kas laste või vanade või haigetega. Samaaegselt kahandas see inimsmuugeldajate tööpõldu ja raha voolamist kuritegelike rühmituste taskusse. Keegi ju ometi ei arva, et kui piir on ”kinni", siis ei leidu „teenusepakkujaid“, kes teatud tasu eest poleks valmis soovijaid „teisele poole“ viima? Lõppude lõpuks peab Serbia arvestama võimalusega, et kui Berliin peaks ühel hetkel pagulastele oma piirid sulgema, teevad seda doominoefektina ka kõik teised riigid Serbia ja Saksamaa vahel. Teisisõnu – võib juhtuda, et mingil ajahetkel võib Serbias asüüli taotleda mitu tuhat pagulast, kelle adekvaatseks vastuvõtuks vajadusel nüüd valmis ollakse. Keegi pole (vähemalt siiani) avalikult porisenud, et mitu lasteaeda või kooli või haiglat oleks saanud nende majutuskeskuste kohandamisele kulunud rahaga remontida. Ja seda olukorras, kus isegi Belgradis on haiglaid, millest pigem tahaks ringiga mööda käia – rääkimata siis mõnest kolkalinnakese ambulatooriumist. Teine oluline nüanss kogu pagulaskriisi kestel oli pagulaste sõbralik, lihtsalt öeldes inimlik kohtlemine. Belgradi bussijaama kõrval kesklinnas on selline ilmetu, pleekinud pinkide ja mõningate puudega park. Ühel hetkel selle aasta suvel sai sellest pagulaste peamine välilaager. Koht, kus magati, söödi, sünnitati ja oodati edasiliikumist – alguses Ungari ja hiljem, kui Ungari oma piirile okastraadi ette vedas, siis Horvaatia suunas. Belgradlased ei kirtsutanud nina, ei virisenud kutsumata võõraste pärast oma linnas, oma pargis. Vastupidi. Inimesed muretsesid pagulaste pärast – kuidas nad seal toime tulevad, kuidas on lood hügieeniga… aga lapsed, naised, vanurid, invaliidid? Omaalgatuslikud abistajad (kes tõi riideid, kes vett, kes mänguasju, hügieenivahendeid; üks noormees ostis igal hommikul ümbruskonna pagaritöökodadest värsket saia) toimivad täna organiseeritult ja igaüks, kel soovi, võib end veebikeskkonna vahendusel registreerida ja töötada sobiva vahetuse annetuste sorteerimisel, jagamisel või teetoimkonnas. Seda, miks siinsete elanike suhtumine pagulastesse nii ülekaalukalt mõistev ja salliv on, saab seletada kohalike valusate mälestuste ja kogemustega viimase paarikümne aasta kestel. Endise Jugoslaavia lagunemisele järgnenud sõjad 90ndatel Horvaatias ja Bosnias tõid Serbiasse üle poole miljoni pagulase, kellest umbes 30 000 ootavad tänaseni oma olukorrale lõplikku lahendust. Sellele lisandub veel umbes 200 000 Kosovost alates 1999. aastast mitme lainena saabunud sisepagulast. Enamus leidis varjupaiga lähemate või kaugemate sugulaste juures, vähem õnnelikud on aga pidanud elama väga viletsates tingimustes riigi kollektiivkeskustes. Kunagisest 700 sellisest keskusest töötab tänaseni 17, kus siiani elab kokku pea tuhat inimest. Lisaks teavad belgradlased, mida tähendab elada majandussanktsioonide all, kui jogurti ja leiva pärast peab järjekorras kaklema ning kohv on puhas luksus. Teavad ka tunnet, mida Euroopas mäletavad vaid II maailmasõja üleelanud – seda hirmu, kui su linna pommitatakse (mida belgradlased pärast 1941. ja 1944. aastat kogesid uuesti 1999. aasta NATO pommitamiste ajal). Oma käitumisega pagulaskriisis on Serbia näidanud jõuliselt positiivset joont, mis on ühtviisi oluline nii Belgradile kui ka Euroopa pealinnadele eelkõige just Serbia EL-iga liitumise protsessi foonil – tõendamaks ühemõtteliselt, et Serbia jagab EL-i alusväärtusi. Samal ajal kinnitab EL-i liikmesriikide vahelise terava sõnavahetuse ja kardinaalsete erisuste saadetud signaal geopoliitilise analüüsikoja Stratfori arusaama Euroopa neljastumisest järgmise aastakümne jooksul. Serbia vaatevinklist võib see konkreetselt tähendada EL-iga liitumise poliitika populaarsuse kahanemist. Lisades siia juurde poliitiliselt ja etniliselt ebastabiilsed Bosnia ja Hertsegoviina ning ka Makedoonia, loob see kõik suurepärased tingimused Venemaale oma mõjutsooni laiendamiseks ja vajadusel provokatiivseks eksperimenteerimiseks. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
