Rain Kooli: raisatud aeg
Läinud aasta lõpus küsiti minu käest, mis on minu arvates raisatud aeg. Tõepoolest – mis? Kas aeg, mil me just parasjagu ei tee midagi käegakatsutavalt või mõõdetavalt kasulikku – mõnes tõlgenduses siis laiskleme – on raisatud? Meie luterliku töömoraaliga kõigest hoolimata endiselt immutatud ühiskonnas, kus on harjutud tegema, jaksama, olema tõhus ja kasulik, kiputakse nii arvama küll. Samas osutab nii mõnigi teadusuuring tõsiasjale, et “laisklemist” on inimesele vaja, sest selleta ei ole loovust, uusi lahendusi ega edasiminekut. Ehk on raisatud aeg hoopis see, mil me teeme rutiinseid, vaimset ja arukat panust mittevajavaid asju? Näiteks keedame hommikusöögiputru või kõnnime harjumuspärast teed tööle. Samas on korduvalt osutatud, et just sellised, pealtnäha tähendusetud hetked, on inimeste üldise eluga rahulolu, isegi õnnetunde seisukohalt üliolulised. Nii ma siis nuputasin. Ilmselt oli mu alateadvus siiski selle küsimusega juba pikemalt tegelenud, sest vastus esitatud küsimusele sündis lõpuks päris kiiresti. Raisatud aeg on minu jaoks kõik aeg, mille me kasutame vihkamisele, kibedusele ja võitlusele tuuleveskitega – ehk siis mõttetule võitlemisele meie endi väljamõeldud vastastega. *** Lõppenud aasta oli mitte ainult Eesti, vaid suure osa maailma jaoks väga emotsionaalne aasta. Eksistentsiaalseid – või eksistentsiaalsetena tunduvaid – teemasid puudutavaid sündmusi jagus sugugi mitte ainult eestlaste taoliste pisirahvaste, vaid ka tunduvalt suuremate ja ajalooliselt vanemate rahvuskoosluste jaoks. Seda emotsionaalsust, mida kohati umbmäärane ja kohati väga konkreetne ohu tajumine tekitas, võimendab tänapäeval plahvatuslikult sotsiaalmeedia. Pealtnäha suletud ringis või “omade keskis” öeldu levib tegelikult kümnetes kordades suurema publikuni kui algselt ehk plaanitud oli. Või siis vastupidi – need, kelle primus motor on mõni religioon, ideoloogia, poliitiline suund või erakond, saavad sotsiaalmeediat oskuslikult ära kasutades levitada endale kasulikus suunas kallutatud sõnumeid väga tõhusalt. Me teame ajaloost, et ebakindlus tuleva ees ning umbmäärane ohutunne koos tõhusa ja vastutustundetu kihutustööga võib lõppeda ülimalt traagiliselt, kui väljamõeldud vastaste kujud täidetakse reaalsete inimestega. Sestap on vastutustunne olnud – ja on nüüdsel ajal eriti – oluline osa sõna- ja väljendusvabadusest. Kumbki neist ei tähenda – pole kunagi tähendanud – kõikelubatavust ning sõna- ja väljendusvabaduse hoidmine seaduslikkuse, tõesuse, asjakohasuse ning elementaarse viisakuse raamides on iga ajakirjandusväljaande õigus. Ei, mitte õigus. Kohustus. *** Eesti Rahvusringhääling jõudis läinud aasta viimastel nädalatel tehnilise lahenduseni, mis võimaldab ERR-i portaalides avaldatud materjalidele kommentaare kirjutada vaid end ID-kaardiga tuvastanud kasutajatel*. Aastavahetusest on see meetod kasutusel ERR.ee arvamusrubriigis. Pärast testperioodi kavatseme laiendada selle süsteemi kogu kommentaariumile. ERR ei taotle kindlasti seda, et rahvusringhäälingu veebikeskkondades valitseks “üks tõde” või “ainuke õige arvamus”. Eriarvamused, kriitika ja mitmetimõtlemine on endiselt mitte ainult lubatud, vaid ka teretulnud. Kolme asja eeldame küll kõigilt enda autoritelt, olgu tegemist arvamusartiklite autorite või kommentaaride kirjutajatega – humaansust, asjalikkust ning vaimsust. Head uut aastat! *kommentaari autorina ei kuvata vähemalt praeguses järgus kommentaatori täismahus kodanikunime ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
