Keskkonnaministeerium asub võitlema tiigi nime all liiva ja kruusa kaevandamisega
Aasta eest seletas „Pealtnägija“ kogu kruusaäri põhimõtte lahti Rail Balticu näitel, mis kogu teemat tabavalt illustreerib. Rail Balticu trassi ühe kilomeetri peale kulub keskmiselt 18 000 kuupmeetrit täiteliiva ja kruusa. Kui Rail Baltic on orienteeruvalt 200 kilomeetrit pikk, siis kulub selleks 3,6 miljonit kuupmeetrit liiva ja kruusa. Sellise koguse väärtus on ligikaudu 11 miljonit eurot. See ärgitas ehitusettevõtteid kaevama tiike, kohati väga suuri tiike, mille ehitamiseks vald oli täiesti ametlikult loa andnud. Kuigi ametlikult võis ülisuure tiigi kaevamise põhjus olla veevõtukoht või veehoidla, siis tiikide suuruse järgi, mida mõnel puhul mõõdeti vaid pindala, mitte mahuga, võib oletada, et nende kaevamise eesmärk oli maapõuest välja võtta sealne liiv ja kruus. Võitlus omaalgatuslike kaevandustega Mullu andis riigikogu keskkonnakomisjon märku, et uusi liiva- ja kruusakarjääre ei tohiks nõnda juurde kaevata. Nüüd, ligi aasta hiljem on keskkonnaministeerium astunud esimese sammu sellise tegevuse takistamiseks. Ministeerium tegi RMK-le ja maanteeametile ettepaneku kehtestada täiendavad nõuded nende valdustel toimuvatele ehitushangetele. Lahtiseletatult tähendab see, et RMK ning maanteeamet peaksid edaspidi ehitushangetesse lisama täiendava tingimuse, mis kohustab ehitajatelt küsima, millisest kaevandusest on nende looduslikud ehitusmaterjalid hangitud. Eelmainitud ametkonnad peavad aga pärast töö valmimist esitama aruande, kus kirjas kui palju ja millistest karjääridest ning kaevandustest olid looduslikud ehitusmaterjalid hangitud. „Pealtnägija“ osutas oma loos just asjaolule, et puudus järelvalve, kuhu maapõuest välja võetud liiv ja kruus viiakse. Praeguse keskkonnaministeeriumi algatusega aga poleks taolise maavaraga midagi teha, sest RMK ja maanteeameti objektidel kasutamiseks puudub neil vastav dokument. Uue nõude kohaselt peavad aga eelmainitud ametkonnad pärast töö valmimist esitama aruande, kus kirjas kui palju ja millistest karjääridest ning kaevandustest olid looduslikud ehitusmaterjalid hangitud. Keskkonnaminister Marko Pomerants ütles, et probleemi kõrvaldamiseks tuleb piirata võimalusi kaevandamilubade taotlemise kohustusest kõrvalehiilimiseks tiikide rajamise sildi all. "Kuna tiik on ehitis, siis saab selleks loa üsna lihtsasti kohalikust omavalitsusest. Tänasest seadusandlikust poolest tulenevalt on ka üsna lihtne tiike võõrendada ja kasutada. Loomulikult ei ole nii lihtne karjääri jaoks kaevandamisloa saamine," selgitas Pomerants "Aktuaalsele kaamerale". Samas kehtiks muudatus üksnes neile kahele riigiasutusele, mis tähendab, et nn tiigist välja võetud ehitusmaterjali saab jätkuvalt realiseerida mujal. Kuidas „tiigikaevanduse“ äri käib? Tiigi rajamine ei erine olemuslikult kuigi palju karjääri rajamisest ja kasutamisest ning tiigi rajamisel on võimalik saada suures koguses tarbimisväärtusega looduslikku ehitusmaterjali (liiva, kruusa, paekivi). Erinevus on vaid selles, et karjääri rajamine ja kasutamine on oluliselt aeganõudvam, kulukam ja paremini kontrollitud kui tiigi ehitamine. Maapõueseaduse järgi võib ehitusel välja kaevatud kaevist, siinsel puhul näiteks liiva ja kruusa, müüa eraldiseisvalt sellest ehitisest. Sellist regulatsioonide koostoimet on mitmed isikud kasutanud ära, et tiikide rajamise varjus kaevandada. Keskkonnaministeeriumile teadaolevalt on alates 2013. aastast üle Eesti selliseid tiike 17, mille rajamisest ülejäänud materjali on võõrandatud või kasutatud väljaspool kinnisasja. See ei tähenda, et kõigi nende tiikide puhul oligi eesmärk materjali saada, kuid ilmselt on nende hulgas ka selliseid. 17 tiigi rajamisest ülejäänud ja võõrandatud või väljaspool tekke kinnisasja kasutatud materjali kogus on kokku umbes 580 000 kuupmeetrit. 2017. aasta alguses plaanib keskkonnaministeerium analüüsida RMK poolt 2016. aasta vältel kogutud andmeid ning võrrelda maavarade bilanssi ja uute tiikide rajamise statistikat. See võimaldab hinnata rakendatud meetmete toimivust ja vajadusel astuda täiendavaid samme.
