Alo Lõhmus: vahel tundub, et meil on tarvis Ansipit ja tema jalgratast
2009. aasta jaanuaris selgus mäletatavasti, et sotsiaalministeerium ei olnud valmis saanud uut IT-süsteemi puuetega inimestele sotsiaaltoetuse maksmiseks, mistõttu inimesed ei saanud toetusi õigeaegselt kätte. Lisaks tekkis segadus uue pensionide kättetoimetamise süsteemi juurutamisega. Skandaal läks maksma minister Maret Maripuu ametikoha. Veekalkvel silmadega minister kinnitas, et ministeeriumi töökorda muudetakse ja selline apsakas enam ei kordu. Ent tundub, et ministeeriumis eneses ei õpitud suurt midagi. Seitse aastat hiljem näib kõik taas korduvat. Käesolevast aastast jõustus nimelt seadus, mis muutis põhjalikult süsteemi, kuidas puuetega inimesed saavad endale abivahendeid – ratastoole, potitoole, karke, käimisraame ja muud – osta ja rentida, kuid vastav selgitustöö jäi sihtgrupile tegemata. Seetõttu traumeeriti paljusid puuetega inimesi ootamatult suure arvega – abivahendite rendi seni 30-eurone kuuarve võis kasvada näiteks 200-euroseks. Siiani maksis riik kinni kindla protsendi abivahendite ostu- või rendihinnast olenemata sellest, kui palju see vahend tegelikult maksis, kuid alates jaanuarist kehtib süsteem, et riik maksab kinni vaid teatud piirmäära, mis on arvutatud vahendite keskmise hinna põhjal. Muutuse mõte näib olevat selles, et nüüdsest saab puudega inimene abivahendeid hankida n-ö vabalt turult, küsides erinevatelt firmadelt kõige soodsamaid pakkumisi. „1.jaanuarist käivitunud uus sotsiaalsete abivahendite müümise ja rentimise korraldus vabastab inimesed kohustusest teha sundoste elukohajärgsetes ettevõtetes ehk nad saavad leida endale soodsama teenusepakkuja üle Eesti,“ kinnitab sotsiaalamet ja kutsub inimesi üles mitte leppima ühe firma pakutava kõrgema hinnaga, vaid küsima paremat pakkumist teistest abivahendeid müüvatest ja üürivatest ettevõtetest. Puudutamata küsimust, kas reaalne hinnakonkurents on nii spetsiifilisel turul nagu invavahendite turg Eesti väiksust arvestades üldse võimalik või kujunevad vabaturu hüved sarnaseks elektri vabaturu võludega, paneb tõsiselt imestama, miks sotsiaalministeerium ei vaevunud seda puuetega inimeste jaoks nii olulist muudatust asjaosalistele varem selgitama. Probleem võib puudutada ligi 200 inimest, kellega sotsiaalkindlustusamet võtab nüüd viivitamatult ise ühendust. Kuid kas tõesti olnud seda võimalik teha õigeaegselt vana aasta sees? Kas meie e-riik ei suutnud leida 200 inimese e-maili aadressi ja telefoninumbrit? Kas sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalkindlustusameti peale kokku ei leidunud kümmet ametnikku, kellest igaüks oleks 20 inimest ühe päevaga läbi helistanud? 2009. aastal samalaadse skandaali ajal kommenteeris toonane peaminister Andrus Ansip oma alluvate haldussuutmatust valitsuse pressikonverentsil järgmiselt: "Iseenesest oleks võinud võtta õigel ajal jalgratta ja viia toetus inimestele koju kätte. See oleks väga selge lahendus olnud. Pikka aega klammerduti IT-lahenduse külge ega otsitud probleemile muid lahendusi." Vahel tundub, et meil on taas tarvis Ansipit ja tema jalgratast, kasvõi pooleks tunniks. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
