Alari Rammo: minu viimane päevakommentaar
Eile, või no kogu viimasel kuul loetust jäid mulle enim kripeldama kaks teksti. Esiteks Eesti riigiametnikuks naasnud Keit Kasemetsa veerg Poliitikagurus sellest, miks ta tagasi tuleb ja kuidas soodustada, et rohkem eestimaalasi koju naaseks. Viimane on täiesti tõsine teema – aastaid siit ära olnuil võib olla sama raske kui mõnel päris immigrandil end Eestis sisse seada. Kasemets tõi välja laias plaanis kaks suuremat muret: koolikohad ja sallimatus. Üldistatuna tähendab see, et vajame nii paremat poliitikat kui ka sõbralikumat suhtumist, et siia tahetaks jääda, naasta ja tulla. Iseenesest või lippude-tõrvikutega vehkides see ei juhtu, pigem vastupidi. Kasemets nendib, et kui kõik lahkunud avara silmaringiga haritud noored jäävadki Pariisi kohvikutes, Londoni pubides ja Ameerika restoranides vaid kuhtunud Eesti üle kurtma, ei muutu mitte kui midagi. Või kui, siis halvemaks. Ainus võimalus on tulla ja proovida midagi muuta, oma erialal, aga osaledes ka avalikes aruteludes, jagades oma kogemusi tuttavate ja sugulaste ringis. Suletuse vastu parimaks ravimiks peabki ta julgust oma arvamust välja öelda ja tegutseda. Olen minagi, üksi ja sõpradega, pidevalt viselnud mõtete vahel, et ei taha ise enam sellises Eestis elada, ammugi oma lapsi kasvatada. Siis tuletab õnneks keegi taas meelde, et no kui mina ka loobun, ei saa ma teistelt küll midagi nõuda. Nii võiks tegelikult iga eestimaalane mõelda ja igas küsimuses. Kasemets arutleski enda näitel ametniku rolli üle. Sõbrad arvasid, et nüüd tal küll enam poliitikagurus kommenteerida ei sobi, tema kutsus aga just teiste elualadegi inimesi rohkem sõna võtma. Minagi ootan ühiskonnas kaikuvate teemade valguses tänavu rohkem näiteks õigusvaldkonna inimeste arvamusi. Ja mitte vaid käsilolevaid kaasusi meedias klaarivate prokuröri ja advokaadi tõde, vaid ka tavaliste politseinike ja kindlasti kohtunike mõtteid. Miski ei keela neil oma formaati uuendada, rolli laiendada – mõistaksimegi nende tööd paremini. Anonüümsete kommentaaride piiramine peaks mu lootusi ka üksnes soodustama. Mõnevõrra süngema vaate Eesti ressurssidest maalis aga teine sõnakas ametnik, meie Euroopa Liidu suursaadik Matti Maasikas. Tema andis – muide taas ajaveebis – üsna otsekoheselt mõista, et juba kaks aastat enne Eesti eesistumise algust võib meie suurimat rahvusvahelist proovikivi päästa vaid ime. Alustatud on ettevalmistustega juba kuus aastat varem, aga ikkagi on meil nii neetult vähe inimesi, eriti euroasjades pädevaid ja kogenuid. Muidugi on mul hea meel, et ehk ikka naaseb ka Kersti Kaljulaid, ei lahkunud Valdo Kalm jne, aga nemad on vaid mõned tuntud näod. Tegelikult ootan tagasi ka oma sõpru, tudengeid, ehitajaid, ettevõtjaid. No ja kui nemad veel mõned aastad ei tule, võiksime lahkelt tervitada kõiki teisi tarku ja töökaid. Toimime ju ise ka paremini, kui meie kõrval pole vaid huku kuulutajad, aga sõbralikud ja inspireerivad inimesed – koolis, tööl, naabritena. Seda kõike öelnud, pean nüüd ise tunnistama, et tänane päevakommentaar jääb minult viimaseks. Lahkun Eestist minagi. Aga ehk mitte põgenedes ja ehk mitte igaveseks. Igal juhul – ärme unista vaid aastavahetusel. Õieti, ärme unista üldse – tegutseme!ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
