Jarno Limnéll: Ukrainas toimuva unustamine võib viia ”hääletu alistumiseni”
Paljude soomlaste – nagu ka eestlaste – harjumuste hulka kuulub rahvusringhäälingu teleuudiste põhisaate vaatamine, kuigi uudiseid on võimalik ka muul moel jälgida. Selle saate kaudu saame me iga päev ajaliselt samasse raami mahtuva ülevaate toimuvast. Kuid tihtipeale on huvitavamgi jälgida, millest saadetes ei räägita. Veel mõnda aega tagasi uudistesaateid valitsenud Ukraina on kadunud eetrist nii Soomes kui ka Eestis. Nii ei tohiks juhtuda. Alates 2014. aasta kevadest on Ukraina sõjas on surnud rohkem kui 9000 ning saanud haavata või vigastada enam kui 20 000 inimest. Need arvud on juba päris Kosovo sõja näitajate lähedal. Kuigi Venemaa on eitanud oma maavägede osalust Ida-Ukraina lahingutes, on ÜRO ja mitmed teised organisatsioonid suutnud vastupidist tõestada. Kogu oma tegevust ei suuda isegi Venemaa tänapäeva luure ja meedia eest varjata. Hoolimata Minski rahulepingust ja lootusrikkusest ei ole Ida-Ukraina olukord paremaks muutunud, pigem vastupidi. Venemaa eesmärk tundub olevat Ukrainas toimunu säilitamine nn külmutatud konfliktina – kaudsema eesmärgina terendub Ukraina hoidmine majanduslikult nõrga ja poliitiliselt ebastabiilsena. Seoses sellega kestab ka Venemaa infosõda koos küberrünnakutega. Ukrainat ei tohi unustada inimesed ega ajakirjandus, vastasel korral jõutakse Ukrainas toimunu vaikse aktsepteerimiseni. Eriti murettekitav on Ukrainaga seoses kolm tõsiasja. Esitaks hakkab lääneriikide kõnepruuki siginema Ukraina ja Krimm kahe erineva piirkonna ja erinevate poliitiliste küsimustena. Krimmi käsitletakse üha enam Venemaa osana, kuigi see pole seda. Venemaa annekteeris Krimmi. Teiseks on suhtumine Venemaasse Läänes leebunud, eriti seetõttu, et Süüria sõda – mille areenile Venemaa on jõuliselt astunud – vajab kibedasti lahendust. Näiteks Saksamaal on suur osa elanikkonnast juba valmis loobuma Venemaa vastastest sanktsioonidest ning unustama Ukrainas toimunu (ja toimuva). Prantsusmaal rõhutatakse Venemaa rolli olulise partnerina ega räägita samuti eriti Ukrainast. Ka USA-s on hakanud üha enam ilmuma artikleid stiilis ”unustage Ukraina”. Siiski – Süüria sõja lõpetamise ning maailma kaubandussuhete hinda ei ole õige lasta Ukrainal kinni maksta. Kolmandaks ei ole Ukraina küsimus ainult Ukraina (ja Venemaa) küsimus. Ukraina olukorra arengusuunad ning lõpplahendus mõjutavad oluliselt nii Euroopat kui ka kogu maailma poliitikat. Praegu pole aeg jätta Ukrainat üksinda jätta, vaid vastupidi – osutada jõulist tuge. Käisin talve hakul Kiievis ning pidasid mitu meeldejäävat vestlust ukrainlastega. Koju sõites tuli mulle meelde rootslaste Olof Lagercrantzi ja Karl-Gustav Hillebrandi raamatu ”Soome asi on meie asi”, mis avaldati varsti pärast Talvesõja süttimist 1939. aastal. 2016. aastal on Ukraian asi meie asi. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
